Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 29. märts 2014

Linda Ronstadt - "Simple Dreams: A Musical Memoir"

Linda, õige pettunud olen ma selles su memuaaris! Endine songstress on valinud kompaktsele "Simple Dreams: A Musical Memoir'ile" (2013) muidugi tabava alapealkirja, juhtides varakult tähelepanu, et tegu ikkagi looga kauakestnud suhtest muusikaga. Ronstadt võtab hoogu juba esimestes peatükkides, mis kirjeldavad põgusalt tüdrukupõlve tulikuumas Tucsonis, kus raadiost tuli alati ilusaid Mehhiko laule, kui ema köögis parajasti süüa valmistas; isegi lapsepõlvemälestused lennukeist, mis Teise maailmasõja ajal Ronstadtist sageli mööda vihisesid, aitasid viimase muusikat hiljem kujundada: "I was steeped in the sound of the B-29s in my childhood and often tried to emulate it in the string arrangements in my recordings. It seems to appear in the grind between the cello and double bass, particularly in the interval of a fifth."

Pole palju lauljatare, kel õnnestunud nii sujuvalt läbi lüüa kui just teiste artistide hitte interpreteerinud Ronstadtil seitsmekümnendatel. Preili jaoks ei olnud probleem hämmastava adekvaatsusega esitada näiteks võrgutavaid hispaaniakeelseid palasid, Roy Orbisoni 'Blue Bayou'ud' või tempokaid rokk-hitte nagu Zevoni 'Poor Poor Pitiful Me' või Stones'i 'Tumbling Dice' — miski ei pannud ta häälepaelu ülemäära proovile. "Simple Dreams'is" püüabki Ronstadt muu hulgas selgitada, kuidas kombinatsioon isiklikust kirest, teadmistest ja kontrollitud tehnikast selle võimalikuks muutsid. Seda teeb ta küll kõhklevalt ja nürilt, ent vahest polegi see nii kummastav... Mingisugune loomulik iroonia on tõsiasjas, et neiul, kes alati demonstreerinud nii laval kui stuudios imetlusväärset häält, ei ole kirjutajana häält ollagi. Ju siis ei kuulu teine multitalentide hulka. Loomaks ettekujutus sellest, mismoodi ta on lähenenud erinevatele muusikastiilidele, kasutab Ronstadt spetsiifilist terminoloogiat, mis teeb paljud "Simple Dreams'i" peatükid häirivalt esoteeriliseks, justkui oleks sihtgrupiks muusikakooli õpilased või professionaalsed lauljad.
Iseenesest ei pane ma pahaks, et proua otsustas kirjutada nii-öelda pool autobiograafiat ja loobuda eraeluliste seikade kirjeldamisest, keskendumaks nüüdseks saatuse tahtel otsa saanud karjäärile, aga kuna Ronstadt teeb seda nii kuivalt, võib muusikateemaliste raamatutega vähegi tutvunud persoon lugemise ajal suikuda sama kergesti kui kuuldes kuldsete häälepaeltega autorit laulmas: "Tell me how have I sinned when you cry like a rainstorm, and you howl like the wind..." Enim naudingut pakuvadki nimetatud avapeatükid, sest kirjeldused ohtlikus, kuid maalilises Tucsonis sirgumisest ning seal vaheldumisi Shetlandi poni seljas ratsutamisest ning perekeskis hispaaniakeelsete cancionede laulmisest-kuulamisest mõjuvad sama rahustavalt kui Ronstadti albumid, viies ühtlasi arusaamisele, et kõige andekamad lauljad ongi nii-öelda laulu keskel ilmale toodud.

My favorite place for music was a pachanga. This was a Mexican rancher's most cherished form of entertainment. It was a picnic that took up an entire afternoon and evening and could last until midnight. Preparations would begin in the late afternoon, to avoid the worst heat of the day. A good site was chosen under a grove of cottonwood trees so there would be cool shade and a nice breeze. Someone would build a mesquite fire and grill steaks or pork ribs or whatever the local ranches provided. There would be huge, paper-thin Sonoran wheat tortillas being made by hand and baked on a comal, which is a smooth, flat piece of iron laid over the fire. Fragrant coffee beans were roasted over the fire too, then brewed and served with refried beans, white ranch cheese, homemade tamales, roasted corn, nopalitos, calabasitas, and a variety of chiles.
Around sunset, someone would uncork a bottle of tequila or the local bacanora, and people would start tuning up the guitars. The stars blinked on, and the songs sailed into the night. Mostly in Spanish, they were yearning, beautiful songs of love and desperation and despair. My father would often sing the lead, and then aunts, uncles, cousins, and friends joined in with whatever words they knew or whatever harmonies they could invent. The music never felt like a performance, it simply ebbed and flowed with the rest of the conversation. We children weren't sent off to bed but would crawl into someone's lap and fall asleep to the comforting sound of family voices singing and murmuring in two languages.

Mis kõige nukram: naine jätab endast veidi upsaka mulje, ehkki tean, et tema süda on õiges kohas. Kindlasti oli selline suhtumine seitsmekümnendatel vajalikki, sest tollal oli eriti silmapaistev, et muusikatööstuses domineerivad sageli mitte kõige paremate kavatsustega mehed; kas või Jim Morrisoni sugused, kes olid lihtsalt joobnud, lärmakad ja üksildased. Raamat paneb mõtlema selle üle, kui hullusti võib vähene võrdõiguslikkus mõjutada edukaid meelelahutajaidki ja nende karjääri. Tõsiasi, et naine Parkinsoni tõve tõttu enam nootigi laulda ei saa, on muidugi traagiline, kuid mind närib õhukese sisu ja ajastuse pärast kahtluseuss, et raamat on kirjutatud uudisest sentimentaalseks läinutelt raha pätsamise huvides. Mu e-luger väitis mind ainult 60% raamatufailist läbinud olevat, kui enda üllatuseks korraga avastasin, et olen jõudnud epiloogini, sest ülejäänud ruumi sõid ära massiivne fotokollektsioon, tänusõnad jms. Mis ei teinud mind sugugi nukraks. Aga noh, see linnuke on üks mu lemmiklauljannasid ühes Christine McVie, Stevie Nicksi, Norah Jonesi, Debbie Harry, Carole Kingi ja Taylor Swiftiga, nii et anname talle selle väikese kirjandusliku koperduse andeks.

'Tumbling Dice'. Ekstserpt muusikalisest filmist "FM" (1978)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar