Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 10. märts 2014

Martin Amis - "Money: A Suicide Note"

Oliver Stone on öelnud: "Money was the sex of the 1980s." Briti kirjanik Martin Amise romaani "Money" (1984) jutustajaks on väärtushinnanguteta põrsas nimega John Self, kes papi ja porno virvarri neeldunult saadab otsatuid päevi mööda kontrollimatult juues, mõnuaineid manustades, nussides ning õgides. Ei millestki enamast kui mainitud lõbudest hooliv Self on ükskõikne nii enda kui teiste heaolu ja raha suhtes ning kui hedonistlik režissöör tööasjus Big Apple'isse kamandatakse, ei oska ta aimatagi, kui hukatuslikuks häbematu käitumine talle saab. Olgugi et mees pole lihtsameelne ega rumal — himud ja nendele himudele vastu tulla võimaldav raha hoiavad teda ahelais ja mida alistavamaks nende haare läheb, seda banaalsemaks muutub Self ja tema viltusest maailmavaatest johtuv patustamine. Ühesõnaga kuulub "Money" teoste hulka, mille peategelasega päriselus kindlasti kokku sattuda ei sooviks. Teatud sarnasused on Selfil Jordan Belforti ehk "The Wolf of Wall Street'i" süüdimatu antikangelasega, kes üheksakümnendatel raha magusat mekki tunda sai ja pidevas narkouimas olevaks saatüriks muutus. Et tõmmata lugeja ettekäändeid otsimata hüperaktiivse jutustaja mõistusesse, on Amis kirjutanud raamatu eksootilises, peaaegu sõnulseletamatus stiilis, kasutades hulgaliselt tavatuid sõnu ja muutlikku süntaksit. Tegevustik on korrapäratu, kulgedes justkui juhuslikult; suur osa vestlustest on teemadel nagu abort või pihkupeksmine või kohv. Alguses on "Money'sse" sisse elada väga keeruline, aga teatud hetkest muutub raamatu anatoomia oma absurdimaigulisuses päris paeluvaks.

An hour later I was fastening my safety-belt at LAX. First class: the Pantheon of Celestial Arts — their treat. Toasting John Self with premixed martinis, I too was a cocktail shaker of hilarity and awe. I had just been reading in the Daily Minute about the string of beatings and manslaughters in Rosalind Court: the night before last a Jap computer expert and a German dentist had been found in a parking lot with their faces stomped off. I think I was in shock, or undergoing reaction. "You're so lucky, you're so lucky," I murmured, staring down at the rocky Rockies or the Smokies or the Ropies through cloud-cover made of snow and contour tracing... In the next throne along lounged an elegant young man — summer business suit, Cal tan, thick, unlayered rug: I took him for an actor. He glanced up from his hardback and sipped his champagne. He raised the glass. "Here's to luck," he said. "And to money."

Amis on paras vigurvänt — muuhulgas on ta Kurt Vonnegutilt šnitti võtnud ja loosse iseennastki sisse kirjutanud. Riuklik ning radikaalne väike romaan, mille kirju tegevustik on ajas ja kogemuses moondunud aina vähem muinasjutulisemaks. Pidagem meeles, et kui satiiriline "Money" välja tuli, oli näiteks Belfort veel nobody. Raamatu filosoofia, et rahatäht on enesetapukiri, on iseäranis tabav. Hammustav kvaliteet-kirjandusteos, mida kõrvutaks J. G. Ballardi ja Bret Easton Ellise ja teiste äärmustes liiklevate modernistide loominguga. Deklareeriks lausa, et "Money" on küpsemalt kirja pandud kui nende kahe kirjaniku tükid. Vahepeal panin, muuseas, lugemise ajaks mängima Rod Stewarti lääged kaheksakümnendate LP'd, mis andis kogu ettevõtmisele eriliselt perversse fiilingu. Paljud leiavad, et lugemine ja muusikakuulamine ei sobi kokku — now why is that? Pole olemas romaani, millesse hoolikalt valitud soundtrack ei aitaks paremini sisse elada.
Lisaks: "In his novel "Money" (1984) Martin Amis uses a great deal of his experience as the screenwriter for "Saturn 3" as the basis of the book. The director, John Self, is based on the film's original director John Barry, and Lorne Guyland (Long Island in Newyorkese) is meant as a caricature of Kirk Douglas, the aging star still trying to prove how sexy he was. Caduta bears some resemblance to Sophia Loren, who, fortunately for her, was not a member of the film cast." Mõistagi tekitas see tahtmise kõnealusele filmile pilk peale heita. Mulje on, et võtete käigus ei söödud suurt midagi peale LSD. (Õudus)filmid seksinäljas robotitest või monstrumidest on mu jaoks alati pealuvad olnud, nii et selles mõttes ei hakanud ajast kahju. Filmi valmimisest ja ebaõnnestumisest on nähtavasti nii palju põnevaid lugusid, et eksisteerib vastav veebisaitki...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar