Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 27. märts 2014

"Need for Speed" (2014)

Kõigepealt tahaksin väljendada heameelt selle üle, et Solarises on nüüd Aasia toitu pakkuv restoran Chi, mis keskuses ühes eraldi takeaway-letiga laupäeval avati, sest Hiina toitu armastava inimesena tekkisid mul enesetapumõtted, kui seda kaasa müünud Yam Yam aastate eest ootamatult kinni pandi. Chi's on esimeste muljete põhjal taskukohased hinnad, sõbralik teenindus ja moodne, intensiivne sisekujundus. Päevapakkumiste raames serveeritav toit ei näi küll kvaliteedilt Chopsticksi oma ületavat, aga teiste klientide tellitud söök tundus kaugelt seirates enam kui korralik.

"Need for Speed'i" esimesed 20 minutit olid nii kirjeldamatult õudne kompott klišeedest, melodraamast ja pulbitsevast homoerootikast (ausalt... võta iga kord lonks kärakat, kui filmis mõni mees teist meest käperdab ja sul on tuled kustus kiiremini kui esimesel autol, mis selles sodiks sõidetakse), et olin juba valmis lõplikult leppima tõsiasjaga, et videomängul põhinevatest filmidest lihtsalt ei saa asja. Ühel hetkel suutis see märul, pagan võtaks, mu jaheda südame aga võita — ma tõsimeeli ei mäleta, millal viimati mõjus nii võluvalt ühe filmi siiras, vankumatu tahtmine ennast võimalikult vähe tõsiselt võtta. Seda mõistsin juba ette ennustada, et minule kui noormehele, kes peab lugu Bruce Springsteeni muusikast, omab rallimängudega päris palju kogemusi ning kelle arvuti taustapildil on sageli mõni kena sport- või muskelauto, on "Need for Speed'il" midagigi pakkuda, kuid ma poleks eales aimata osanud, et filmi vahetpidamata edvistavad tegelased ja totramast totram huumor mind nii vägevalt punastama suudavad panna. Lõpp armas!

Loogiline on, et enamiku jaoks on peamine põhjus filmi vaadata muidugi võidusõidustseenid, mida on filmis täpselt paras hulk ja mis üle keskmise muljetavaldavad; suuresti tänu sellele, et võeti nõuks käia varalahkunud H.B. Halicki jälgedes ning palgata karastunud sõitjad-kaskadöörid ja muretseda pardakaamerad, et autod võimalikult rajult risuks sõita ning seda võimalikult vahetul moel ka publikule ette näidata. Just, efektseimadki stseenid pole loodud mitte arvuti abil, vaid nii-öelda traditsiooniliselt, ja see toob filmi realistlikkuse, mida "The Fast and the Furious'i" seeria ausalt öeldes pakkuda pole suutnud. Kõvasti on kasutust leidnud autode salongi installeeritud kaamerakeste poolt üles võetud kaadrid, mis ei ole just hullupööra filmilikud, aga lisavad möllule autentsust. Erinevalt "Need for Speed'i" mängudest on filmis kasutatud minimaalses koguses muusikat, et prominentne oleks mootorimüra, ja see paitab mõnusasti kõrvu. Heli on tõesti viimase peal.

Film on mängudest natuke eeskuju võtnud küll — näiteks on peategelase pardaarvutil interface, mis eksimatult mängude põhjal kujundatud, samuti mõjuvad nii autode välimus kui tegelaste iseloom õige tuttavlikult — aga meeldival kombel on "Need for Speed" suutnud ignoreerida paari aspekti, mis mind mängude puhul häirinud on. Kes "Need for Speed'i" mängudega kokku puutunud, on kindlasti märganud, et neis on poolpaljaid, üleseksualiseeritud totse jalaga segada, seega tuli mulle üllatusena, et ennatlik oli eeldada sama filmist. Selles on küll peategelase käevangus ripnev tütarlaps (keda mängib Imogen Poots), jah, aga ta on igas stseenis kaetud ja suudab panna endasse armuma hoopis loomuliku sarmiga, mis teeb filmi kuidagi lõbusalt poisilikuks ja vastuvõetavamaks ka naissoost filmisõbrale.
Tegu pole mõne erakordse märulifilmiga. Ei saa eitada, et karakterid on stereotüüpsed ja lugu problemaatiline, kannatades nii vähese loogika kui etteaimatavuse pärast, aga "Need for Speed" on nii eneseteadlik, et neid puudusi õpib ignoreerima. Olgugi et film on nakkavalt lõbus — seda ei anna just põnevaks nimetada. Kordagi ei juhtunud, et oleksin ärevusest huuli närinud või tooliservast kramplikult kinni hoidnud. Näitlejate vahel on paljudes stseenides seletamatu ebamugavus, mida võib jagama hakata ka vaataja. Kangesti tahaksin nuriseda sellegi üle, et märul ei suvatse natukenegi originaalse nurga alt kujutada streetracerite subkultuuri (kui seda nii tohib nimetada), aga kuna "Need for Speed" on taotluslik jäljendus videomängudest, mis seda alati nii on kujutanud, oleks ebaõiglane selle pärast vinguda. Pärast "The Fast and the Furious'i" filme on mul igatahes tunne, et tahaks näha teistsuguseid kihutajaid kui üksteist "bro'ks" või "homie'ks" kutsuvad tätoveeritud eksvangid, kuid õnneks on sellele määratlusele vastavat Tobey't kehastaval Aaron Paulil küllalt karismat, et mehele kaasa elama panna, isegi kui tema isiksus, tunded ja motiivid ei tundu mõistlikud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar