Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 11. märts 2014

"Punch-Drunk Love" (2002)

Tõeline väljakutse on teha siiralt tore karakterdraama üksildasest isoleeritud mehest, kes otsustab ennast kellegagi siduda, sest pahatihti kipuvad sedasorti filmid haleda mulje jätma. Õnneks on režissöör Paul Thomas Anderson vilunud kunstnik: ta oskab hinnata värve, valgust, muusikat ja nende ühtekuuluvust ning loonud oma heale maitsele kindlaks jäädes unikaalse linateose, mis juba esimestest minutitest, kus toimub sürrealistlik autoõnnetus, enda kummituslikku maailma tõmbab ning kõige kalgima inimesegi peategelase Barry suhtes kaastundlikuks teeb.

Enam kui õigustatult on Adam Sandlerit palju kritiseeritud, ent "Punch-Drunk Love" leiab koomiku ebalevale kehakeelele ideaalset kasutust: Barry on keegi, kes end teiste seltskonnas marslasena tunneb ja justkui mõnele lülijalgsele omased liigutused, mis Sandlerile ebatavalised ei ole, illustreerivad seda hästi. Ühesõnaga tuleb teadupärast palju prahti (leebem isik nimetab seda prahti filmideks) tootval näitlejal Barry olemust defineeriv maneer väga naturaalselt välja, mis muudab ta rolli jaoks perfektseks. Sandler on olnud suurepärane, muuseas, veel paaris hiilgavas filmis, aga vältimaks teemast kõrvale kaldumist, jäägu need jutud tulevikku.

"Punch-Drunk Love'i" juhtivaks jõuks on end kõigest emotsionaalselt eemaldanud Barry ebamugavustunne ümbritseva maailma suhtes, mida film esitleb elutu ja tühja, aga trotsimist ootavaid ohte peitva tühermaana. Tema jaoks kujuneb üheks neist ohtudest mõistagi armastus, mis ei saagi olla vähemat kui aus ja truu, sest mees on alati käitunud tõrjuvalt kõigi suhtes, kes pakkunud talle võimalust kogeda intiimsust ja lähedust.

Film ei hoidu tema käitumist põhjendamast, reetes varakult, et Barry on sirgunud üles tüdrukute seltskonnas (nagu mõnes muinasjutus, on tal seitse kangekaelset õde) ja ümbritsetud värvitutest tarbeesemetest, mida vahendab ta firma. Ja ehkki Barry väldib reaalset kontakti, on ta üksildane. Ta ei jäta näiteks kasutamata võimalust rääkida telefoniseksi võimalust pakkuva võõraga. Just selles stseenis muutub arusaadavaks, kui haavatav ja süütu ta tegelikult on, sest kuigi tegu täiskasvanud mehega, ei tundu räägitav sündsusetu jutt ta kõrvadele kuidagi sobilik olevat.
Mida kohmetu peategelase kohta veel öelda tasub? Kindlasti väärib äramärkimist sinine ülikond, mida mees filmi vältel kannab. Anderson on koostöös kostümeerijaga leidnud mehele ideaalse rõivastuse, sest mitte ainult ei kõnele see tema suhtumisest endasse (silmarõõmule toob ta põhjenduseks, et pani selle selga "tähtsa kohtumise" pärast), vaid muudab ta filmis visuaalselt väga prominentseks, tõstab ta justkui esile, annab vajalikku sära.

Ühes toredas stseenis loob tema sinine ülikond ja mainitud silmarõõmu erkpunane särk ilusa kontrasti, tõendades režissööri intelligentsi kunstnikuna. Ühtlasi pakub kõnealune stseen palju nalja, sest Barry on nimelt avastanud, et tohutus koguses pudingit ostes on võimalik ekspluateerida ühe Healthy Choice'i ja American Airlines'i kampaania reegleid ning tänu sellele elu lõpuni tasuta lennata... ning ta jagab naisele saladust sosistades, nagu kedagi ümberolijaist võiks see hämmastav informatsioon huvitada.
Ometi annab see stseen ka mõista, milline on Barry nägemus maailmast, sest temale on see avastus tõepoolest oluline, ja kuigi tegelikult ei soostuks normaalne inimene ostma tonnide viisi pudingit, et enam lennupiletite eest maksma ei peaks, kardab ta, et pakkumine võib lõppeda, kui liiga paljud teada saavad ja seda kuritarvitama asuvad. Üldiselt ei olegi mõtet Barry't lahkama hakata, sest ehkki film on vaikne, ütleb see sammhaaval mehe kohta kõik, mis vähegi tarvis; muu hulgas saame me teada, mis võib panna ta äkiliselt ja impulsiivselt käituma ning millised on tema isiklikud kiiksud. Ka film ise on kiiksuga (ja kas IMDb sisukirjeldus pole täiuslik tõestus?), kuid mitte pretensioonikalt.

Mõnes mõttes on "Punch-Drunk Love" enamatki kui malbe portree isolatsiooni ohvriks langenud veidriku õnneotsinguist, sest kaadrid supermarketite ääreni täidetud riiuleist, lehest välja lõigatavatest sooduspakkumistest ja muust sarnasest kõnelevad üldisemalt tarbimiskultuurist, ning riskid, mida Barry filmi vältel teadmatult võtab, demonstreerivad, kui ebaturvaline võib kõik olla nende jaoks, kes on üksildased ja sotsiaalselt ebapädevad, omamoodi autistlikud. Barry suudab tekkivatest konfliktidest üle olla põhjusel, mis on ühtaegu komplitseeritud ja kerge... kasutades tema enda sõnu: "I have a love in my life. It makes me stronger than anything you can imagine". Ja kuigi filmi usk armastuse kõikevõitvasse ja parandavasse mõjusse võib mõjuda naiivsena, on aegamööda enesekindlaks transformeeruv Barry just selline karakter, kes paneb sellesse ka natukeseks uskuma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar