Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 4. märts 2014

"Saving Mr. Banks" (2013)

"I want you to know that the last thing I would do — the very last thing  is tarnish a story I have cherished. The pages of your books are worn to tissue. They are dog-eared and falling out because I have pored over them, gripped and tormented. Because I love her. I love Mary Poppins. And you, you have got to share her with me," lausub Tom Hanksi kehastatud Walt Disney (kes tutvustamist ei vaja) filmis "Saving Mr. Banks" kirjanik P.L. Traversile (Emma Thompson), kes spetsiaalselt saabunud USA'sse temaga kohtuma, arutamaks enda armastatud raamatu "Mary Poppins" ekraniseerimist. Mõlema töö on kõigi poolt sügavalt hinnatud, ent sellegipoolest on raske neil ühist keelt leida: Traversi jaoks pole Disney joonisfilmid enamat kui "rumalad multikad", samas Disney ei suuda endale aru anda, et Travers on emalikult kaitsev oma Mary Poppinsi suhtes (ja miks). Nii Disney kui Travers on hinnatud, intelligentsed kunstnikud ja "oma ala spetsialistid", aga sellegipoolest erinevad nende mõttekäigud ning suhtumine kardinaalselt. Iseenesest pakub "Saving Mr. Banks" põnevat pilti sellest, millised konfliktid võivad tekkida, kui kirjandusteost kinolinadele tuua kavatseval filmitegijal ja antud kirjandusteose autoril on loost absoluutselt erinev nägemus ja oma loominguga isiklik side, kuid selleks, et probleemistik luua, on põhitegelased muudetud karikatuurseteks. Vahendid, millega nende vastandlikkus sätestatakse, on narrid — kohtumise ajal kutsub Disney Traversit muudkui eesnimega, ehkki viimane on juba toonitanud, et talle tuleks öelda prl. Travers — ning liigselt mängitakse nende ebameeldivamatele omadustele. Enim väidaksingi seda prl. Traversi kohta, kes nii üleolev ja nõudlik, et tema vastu võib alguses sügav vastumeel tekkida. Film eeldab muuseas, et vaataja on "Mary Poppinsiga" kursis ning suhtub sellesse sama tõsiselt kui põikpäine autor, kes esitab loo filmiversiooni suhtes aina napakamaid nõudmisi — näiteks ei taha ta, et selles oleks üldse punast värvi.
Kuna kõik see leiab aset esimese pooltunni jooksul, võib arvata, et kuuekümnendatesse,  kus "Saving Mr. Banks'i" lugu aset leiab, ei jõua õieti sisse elada. Tegelastel on tabavalt vanamoelised soengud ja rõivad ning tänavatel mürisevad ajastule vastavad automobiilid, aga kõik paistab võlts ja punnitatud, stiilis "sest nii on ette nähtud".  Muidugi pole "Saving Mr. Banks" külmaverelistest õeluskottidest pungil draama, vaid mesine heartwarmer, nii et ajapikku tegelastevahelised suhted soojenevad; prl. Travers, kes hoolimata kangekaelsusest kasutab õhtul magama minnes padja asemel hiiglaslikku kaisu-Mikit, leebub ajapikku, pannes paksu ja magusa mee voolama ja vahutava suhkruvati lendlema... ent selleks hetkeks on lugu juba ammendunud. Veidi haledad stseenid, mille eesmärk on paljastada prl. Traversi raske lapsepõlv ja anda täpselt mõista, miks "Mary Poppins" naisele nõnda südamelähedane on, panevad imestama, kas film ei toimikski paremini, kui see oleks jahedamates toonides ja sapisem (à la "Hitchcock"); et prl. Travers olekski diagnoosimatult katkine ja mitte ühe Disneylandi-külastuse järele janunev. Mind painab, et nõnda kenale dialoogile, andekatele näitlejatele ja intrigeerivale premise'ile ei leitud tõhusamat kasutust, sest "Saving Mr. Banks" kaldub õigustamatult läägusele, tundub ebasiiras ning on lihtsalt logisev. Maailma moosiseima imbetsilli-paraadi "The Blind Side" režissöörilt polnud mõtet enamat oodatagi. Võin aga öelda, et Thomas Newmani muusika vääris tõepoolest Oscari nominatsiooni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar