Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 25. märts 2014

"Snowpiercer" (2013)

"Snowpiercer" on olemuselt vist ülemäära alternatiivne, et olla režissöör Joon-ho Bongi, kelle jaoks see kõlava pealkirjaga ulmekas on esimene ingliskeelne film, üheotsapilet Hollywoodi. Bong pole kodumaal Lõuna-Koreas vändatud filmidega andnud põhjust oma andekuses kahelda — fantastiline "Memories of Murder" jääb meelde kauemaks kui esimese lapse sünd — ning ka "Snowpiercer" on omaette märguanne sellest, millise visionääriga tegemist on. Ometi olen päri pigem nendega, kes kutsunud filmi problemaatiliseks või suisa kehvapoolseks. Tee mis tahad, aga jätab teine soovida, isegi kui kontseptuaalselt äratab "Snowpiercer" põnevust — omapärane ja intelligentne idee oli luua düstoopiline tulevikumaailm, kus lihtrahvas on pressitud ainsasse kitsasse ruumi (antud juhul gigantse reisirongi vaguneisse). Rongi koduks nimetama sunnitud inimesed, sõltumata vanusest, rassist ja soost, on seal nagu kilud karbis, mistõttu vähegi kasituil-korralikel on keeruline vältida kokkupuudet kõige jõledama saastaga, samal ajal kui koorekiht naudib idüllilist elu rongi eesotsas, lastes vaestel lihtsalt kärvata.

Kontrast rikaste ja kõige vaestemate eluolu vahel on vaat et šokeeriv ja filmi meeldejäävaim aspekt. Inimene, kellel olnud rõõm sattuda ühistranspordis istuma kahe eriti vängelt lehkava parmu vahele (ja Eestis võib seda kergesti juhtuda), leiab "Snowpiercer'ist" palju äratundmisrõõmu pakkuvaid momente. Film näeb roppu moodi vaeva, et luua sellest isevärki hierarhiast selge ettekujutus, kuid ometi on vastuhakkajad, keda lähemalt tundma saab — eesotsas Curtis (Chris Evans) — karakteritena lõpuni välja robotlikud ning šabloonilised, olgugi et nad satuvad vahetpidamata ekstreemsetesse situatsioonidesse.

Tahaks suisa öelda, et nad oleks kui kui mõnest koomiksist välja karanud, aga film koomiksil baseerubki, nii et selline kriitika tundub kuidagi ebaaus. Hüva, aga tulemusena tekib uus vastuolu, sest ehkki "Snowpiercer'il" tõepoolest on keskmise koomiksi tunnusjooni, on filmi toon jälle läbinisti tõsine, ideestik kaalukas ja nüansirohke ning süžee täis dramaatilisi pöördeid. Vahest oleks üldpilt ladusam ja üldsusele vastuvõetavamgi, kui see oleks taotlustes kergemeelsem ja huvituks lihtsalt meelelahutuse pakkumisest. "Snowpiercer'is" on lõbusaidki stseene, on neis on alati midagi kohatut, koguni napakat; sama saab öelda dialoogi kohta, kus esineb lauseid nagu "I know what people taste like... I know that babies taste best," või "Cigarettes have been extinct for more than 10 years now,".

Film püüab pretensioonikaid terrygilliamlikke trikke appi võttes eristuda, mis iseenesest on tervitatav, aga nii õõvastava olustiku kujundamisel ning selles orienteerumisel jääb film hätta nagu ülemiselt riiulilt küpsiseid kätte saada üritav põngerjas. Ma ei väida siinkohal, et "Snowpiercer" ei ole üldse väärt paari tundi su elust (eriti kui ulmežanr südamelähedane), kuid ülemeelikuse ning liiga suurte ambitsioonide pärast ei taha film väga rööbastel püsida. "Snowpiercer" oli suure potentsiaaliga projekt ning tänu kunstipärasusele omamoodi värvikas, aga ometi jääb see ulmepõnevikuna nõrgaks. Usutavasti saab sellest aga oluline kultusfilm.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar