Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 26. märts 2014

"Tess" (1979)

Mul on kolm tundi või kauemgi kestvate filmidega alati kaunis kummalised suhted olnud: tavaliselt kipuvad tõeliselt aeganõudvad linateosed automaatselt eemale peletama, ent kui ikkagi võtan nõuks ühte filmi ajaliselt nii palju investeerida, ei ole mul pärast kunagi kahju (selline kogemus oli isegi paljude poolt vihatud "The Postman'iga). Eesmärgiga vabadest päevadest viimast võtta keerasin hunniku lavaširulle, pudelilt ära korgi ja vaatasin (või õigemini imetlesin) Roman Polanski suurejoonelist "Tess'i", mille aluseks Thomas Hardy klassikaline romaan "Tess of the d'Urbervilles". Veidi järele mõeldes leiab, et Roman Polanski on karjääri jooksul kätt proovinud enam-vähem igas žanris, mida ette kujutada võib. On muidugi tuntud klassikud nagu "Chinatown" või "Rosemary's Baby", ent režissööri filmograafiast ei puudu ka vampiirikomöödia või piraadiseiklus. "Tess" oli Polanski jaoks isiklik film, kuna vahetult enne seda, kui tema abikaasa Sharon Tate Mansoni perekonna poolt jõledal moel mõrvati, olla viimane romaani lugenud ja Polanskile mitte vaid kinnitanud, et mees teeks sellest hiilgava ekraniseeringu, vaid tahtnud selles Tessi rolligi mängida. Ja ega naine seda suusoojaks ei öelnud: Polanski filmides (eriti "Repulsion'is"), on represseeritud seksuaalsus või häbi seksuaalsuse suhtes sageli esinev teema ning ka d'Urberville'ide Tess, noor uje kaunitar, on hirmu ja nälja kütkes ning sillutab oma pidevalt vastuollu sattuvate tunnetega tasapisi teed paika, kus teda ei saa tervitama armastus, vaid valu.

Ometi üritab lugu seista Tess'i õiguse eest olla nii vaba kui hoitud ajal, mil domineeris ebaõiglus ning naised end pahatihti vaba ja hoituna tunda ei saanud. Filmis on palju seksuaalse alltooniga või vastavaid sümboleid sisaldavaid stseene: kui noor talutüdruk lehma lüpsab, jälgib ta isukalt laudast välja sammuvat härrat; hiljem imetleb meest salamisi terve talutüdrukute seltskond. Kui Tess'i laanes kuritarvitatakse, on selle tunnistajaks hobune, kes kui Tess'i süütuse sümbol. Loomadel on filmis oluline roll, neid näeb tihti Tess'i läheduses, kui viimane tunneb surmahirmu. Sharon Tate pussitati paraku surnuks, enne kui näitlejatar jõudis Tess'i mängimise peale tõsiselt mõtlema hakatagi, nii et ülesanne anti sakslanna Nastassja Kinskile, kes pole osas just jalustrabav (juba ta aktsent on hädine), ent sobivalt sulnis ja habras. See on muidugi paras klišee, kuid minu meelest sobinuks suurepäraselt Meryl Streep. Sarnaselt peaosatäitjale näeb "Tess" näeb ootuspäraselt kena välja (muu hulgas võitis see Oscari kostüümide ja operaatoritöö eest), samuti on tervitatav, et film jälgib ainiti nimitegelast ja tema ekslemist ajas ning kohas, kus isu iseseisvuse ja läheduse järele oli raske rahuldada. Tjah, suurt millegi üle kurta pole — delikaatne, aga kaugeltki mitte konservatiivne draama, mis ei lagune isegi sellise mahu juures koost (erinevalt mu lavaširullidest).

2 kommentaari: