Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 5. märts 2014

"The Book Thief" (2013)

Ma ei ole lugenud Markus Zusak'i bestsellerit "The Book Thief", ent filmi värskelt näinuna võin mürki võtta, et kui kirjanik talle kindlasti korraldatud privaatseansil projektori vihus kössitas ning esimest (ja tõenäoliselt viimast) korda käesolevat adaptatsiooni vaatas, oli tal samal ajal kihk kella piiluda ning ennast lihtsalt tiiki uputada — ei saa olla võimalik, et tunnustatud romaan pole selgelt auhinnanälja ajel valminud filmiversioonist, mida kõige paslikum vaadelda Teist maailmasõda käsitlevate draamade paroodiana, kordi kümneid asjalikum. Samastan "The Book Thief'i" ennekõike nirude telefilmidega, mida põhikoolis ajalootunni ajal mõnikord vaatasime, kui koolivaheaeg peatselt algamas oli ning õppetööd enam õieti ei toimunud, aga õpetaja aega päris raisku lasta ei tahtnud. Ei imestaks ma sugugi, kui edaspidi olekski "The Book Thief'i" põhiliseks publikuks klassiruumitäied 12-aastaseid, kes filmi jälgimise asemel hoopis nädalavahetusel rummikoolade kummutamisest ja end koomaseisundisse joonud tütarlastele ära väänamisest fantaseerivad. Ausalt öeldes oleks need fantaasiad filmist elavamadki, sest "The Book Thief" on tehtud teatava turvalisusega, mis teeb selle kooliealistele kenasti sobivaks, aga samal ajal ka enesestmõistetavaks ja näpistavalt nüriks. Kui nüüd natukenegi positiivne olla, siis filmi puhul paistavad siiski silma usutav olustik — olgugi, et sakslased filmis inglise keelt räägivad (ja natsid jällegi puhast saksa keelt... mida põrgut?) — ning kanadalasest peaosatäitja Sophie Nélisse. Viimasel näib vahepeal kaunis igav olevat, ent vähemalt on tüdrukut õnnistatud pirakate taevasiniste silmade ja võluva naeratusega, mis ainult ei muuda teda automaatselt sümpaatseks, vaid ka ideaalselt klappivaks niisuguse õrna ja haavatava tirtsu rolli. Nélisse'i mängitud Lisele'i teekond on paraku totaalselt uninvolving, suutmata südames tekitada ainsatki vibratsiooni. Üheks "The Book Thief'i" dramaatiliseks pidepunktiks on näiteks verinoore Lisele'i oskamatus lugeda, mis isegi paneb kaasa tundma, aga film vaevu näitab, kuidas tal see selgeks saada õnnestub — järsku ta lihtsalt loebki. Heureka! "The Book Thief" pidanuks valmima näiteks muserdava saksakeelse minisarjana, mitte 20th Century Fox'i melodramaatilise crowdpleaserina. Film tuletas muuseas meelde "The Reader'i", mis veidi teisest puust lugu raamatutest ning natsidest. Kas see polnud mitte võrratu linateos?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar