Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 18. märts 2014

"The Grand Budapest Hotel" (2014)

Aeg-ajalt välismaal viibides või isegi Eestis tuleb ikka ette, et linnas on tarvis aega surnuks lüüa ja astud sisse mõnda kauplusse, mis väljast ei paista millegi erilisega silma, ent müüb tegelikult kauneid eksootilistest paikadest imporditud nipsasjakesi, milletaoliste olemasolust ei pruukinud aimugi olla. Vaadata Wes Andersoni uut "The Grand Budapest Hotel'i" on just nagu sattuda sellisesse kauplusse ja ehkki sarnaselt selles müüdavale kraamile ei oma film kuigi suurt praktilist väärtust, mõjub see ikkagi põgusa imena. Niisamuti võib "The Grand Budapest Hotel'i" kirjeldada kui unenägu, mida on oht näha, kui oled vahetult enne magamaminekut joonud müstilist teed, mida imelik puukallistajast sõber on sulle kinkinud.

Ma ei kujuta ette, kas Wes Andersonil, kelle loomingut paljud religioosselt kummardavad, oli filmi tegemiseks rohkem raha või nägi ta lihtsalt rohkem vaeva, kuid nõnda prominentne pole tema ainulaadne visuaalne stiil, mis annab märku meeletust täpsusest ja spetsiifilisusest, varem olnud. Kes "The Grand Budapest Hotel'i" treilerit näinud, on maitse igatahes suhu saanud. Mõnus, et leidub filmitegijaid, kes saavad töötada nii vaba käega ja loominguliselt, ilma et saaks esineks ületamatuid takistusi või piiranguid, ja "The Grand Budapest Hotel" võimaldab vähemalt natukeseks jahutada tunde, et unikaalseid linateoseid ei mõisteta või saada enam teha.

Olles saanud nüüd taevani kiita filmi aukartustäratavalt viimistletud pildikeelt, peab noomima süžeed, mis parimal juhul keskpärane on. Vaataja jaoks täiesti tavalisena näiva eseme (antud juhul maali "Poiss õunaga") ümber keerlev lugu ei taha pahatihti soovitud tulemusi anda ja "The Grand Budapest Hotel" ei ole siinkohal erandiks; samuti kannatab see tegelaste ülekülluse käes, sest kõiki otsi ei suudeta lõpuks kokku tõmmata (veel enam, et kõik näitlejad ei ole ülesannete kõrgusel). Filmi viimased sentimentaalsed stseenid, mis saabuvad suure hurraata, isegi katsuvad veel esitada elulisi küsimusi, kuid paraku ei jää kõlama needki.

Kui vaadata mööda tõsiasjast, et filmil pole vesta vägev lugu, on "The Grand Budapest Hotel" väärt nii sinu aega, tähelepanu (ja filmil õnnestub see kähku tõmmata) kui raha, pakkudes nutikate visuaalsete lahendustega hulgaliselt võimalusi lõkerdada-imestada. Lõbusam ja veelgi arulagedam kui "Fantastic Mr. Fox", paraku mitte nii soe ja hell kui "Moonrise Kingdom", aga lähedal suurepärasusele igatahes, just tänu sellele, et autor on truuks jäänud oma pöörasele, vaeva- ja aeganõudvale visioonile. Mida teeb ta valmis järgmisena? Kuhu on siit edasi minna? Taevas on igatahes puudutatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar