Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 24. märts 2014

"Thief" (1981)

Michael Manni varaste filmide kütkestav stilistika ei väsi mind hämmastamast. 1981. aasta "Thief'is", Manni aukartustäratavas debüüdis, režissöör justkui fetišeerib suurlinna: linateoses on mõõtmatu hulk kaadreid nii hallikate interjööridega kontoreist, kohvikuist, baaridest ja pankadest kui ka Chicago sünkjatest linnatänavatest, kus lõkendab neoon, autod vilgutavad suunatulesid ja asfaldi kohal liugleb paks sudu (Scorsese on siinkohal nähtavasti suureks mõjutajaks olnud).

"Thief" on rütmikas ja elegantne neo-noir, kus värvid, valgus ja varjud on nõnda pädevalt suhestatud, et film näeb fantastiline välja praegugi, ja olgugi et selle tegija on nüüd otsustanud triviaalsemate lahenduste kasuks, on see päris uhke testament Manni võimetest. Isegi vestlusi kujutavatest stseenidest jääb mulje, et kadreering kõneleb alati tegelaste tunnetest, kommunikeerib nende konfliktset siseilma. Mann on näinud muu hulgas ka palju vaeva, et leida avaraid võttepaiku, mida kasutada kaugetes plaanides. Sarnaselt Manni 1986. aasta "Manhunter'ile", mille atmosfäär veelgi rohkem moody ja unenäoline, on "Thief'i" lihtsalt nauditav vaadata ja kuulata (filmi vägagi ilmestava ambient-muusika loonud grupp nimega Tangerine Dream).

Tähelepanuväärne, pidades silmas, et tegu põhimõtteliselt tänavakrimkaga — tollal vändati selliseid üksjagu ja enamik on kahjuks aegunud. Kuna vargafilmid kipuvad sageli keelduma oma tegelaste tundeellu süvenemast, mõjub "Thief'ile" kasulikult, et tegu samahästi karakterdraamaga. Üsna filmi alguses esitab peategelane valuliku loo vanglaelust, mis annab mõista, et tegu on kompleksse ja põhjalikumat tudeerimist nõudva mehega; mitte mõne standardse karastunud kurjategijaga. James Caan on siin oma parimas vormis. Brian De Palma püüdis pärast sarnaselt läheneda oma Carlitole filmis "Carlito's Way", portreteerides õudustäratava minevikuga kriminaali nõnda, et lihtinimeselgi oleks võimalik tema tundeid ja motiive pisutki mõista.

Mann asetab Chicago ähvardavad tänavad ja Caan'i kehastatud stoilise Franki teadlikult vahekorda, mida lavastaja ise on kirjeldanud nõnda: "To him, in his mental projection, he moves through a place that's almost three dimensional. It's filled with danger, it's filled with opportunity, he has to avoid discovery, there's secret places where he keeps the tools of his trade. To me it became like a three dimensional maze. It's very much kind of a complexity, kind of like an arcology more than a two dimensional city plan." [allikas] Vastupidiselt näiteks Scorsese klassikutele ei luni unelev "Thief" just mitmekordset vaatamist, aga kunstiliselt väga märkimisväärne film. Eriti sellise "crime doesn't pay" loo kohta. Et tihtilugu pole sõnad üksi midagi väärt:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar