Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 27. märts 2014

Van Morrison - "Moondance: Deluxe Edition" (2013)

Olgu kohe märgitud, et minu meelest ei vaja ükski album, väärt klassik või mitte, tonnide viisi proovivõtteid sisaldavat eriväljaannet. Mõneti arusaadav on see küll näiteks The Beach Boysi puhul, sest omamoodi nauditav on kuulda oma kõrvaga, kuidas stuudios sündisid need kaunid harmooniad ja niigi mitmekihilistesse lauludesse asetuma said, aga Van Morrison'i 1970. aasta "Moondance'i" läinud aastal ilmunud Deluxe Edition, mille neljast plaadist kolm on pühendatud proovivõtetele peaaegu kõigist albumi lauludest, kannatab küll ülekülluse käes. Warner mõistis nähtavasti isegi sama, sest lasi välja ka hulga kompaktsema, kahest plaadist koosneva variandi.

Deluxe Editioni esimesel plaadil on mõistagi "Moondance'i" kauaoodatud remaster, ootuspäraselt müstiline ja magus ja soe nagu hiliskevad — Warnerist pole ehk sugugi liialduslik kutsuda LP'd iiri trubaduuri magnum opuseks, ehkki konsensuse kohaselt on selleks (minu meelest ülemäära laialivalguv) "Astral Weeks". 'Into the Mystic' on igasuguse kahtluseta üks kaunimaid laule terves universumis; ma ei protesteeriks üldse, kui see kunagi mu pulmas mängima peaks. Ülejäänud kolm plaati demonstreerivad, milline oli täpsemalt 1969. aasta sügisel A & R Studios'is aset leidnud musitseerimise vili: laulust 'Brand New Day' on näiteks seitse võtet, tukslevast 'Caravan'ist' tervelt üksteist. On ka arvestatav kogus võtteid paarist kasutamata jäänud laulust (Van'i järgmises albumis kodu leidnud 'I've Been Working' ja 'I Shall Sing'), mis polekski "Moondance'ile" passinud, ja üks poolik versioon 'Nobody Knows You When You’re Down and Out'ist'. Selge on, et album ei võtnud kuju läbi eksperimenteerimise — Van teadis täpselt, kuidas lauludega ümber tuleks käia, olles eriti spetsiifiline instrumentide suhtes.

Olla tunnistajaks sellele, kuidas klassikaline album kuude jooksul aegamööda ilmet võtma hakkas, on iseenesest lõbus (eriti kuna salvestiste helikvaliteet on oodatust parem ehk laitmatu), aga ometi kustutab see kui tuuleiil küünla ka osa "Moondance'i" maagiast, nii-öelda murrab selle loitsu. Van Morrisoni muusika on oma arhailisuses ja transtsendentaalsuses niivõrd ainulaadne ja tabamatu, justkui iidne, ja kuulda võtete vahel osasid stuudios toimunud vestlusi (olgugi et need üürikesed on) ei avalda LP aurale tingimata head mõju. Ent nagu kostud, on sedalaadi eriväljaanded minu silmis põhimõtteliselt sama mis paisata mõnest hinnatud romaanist müüki täiendatud versioon, mis sisaldab nii toimetamata mustandeid, autori märkmeid kui muud. Van Morrison olla Warneri peale pahanegi olnud, et materjalile õigusi omav stuudio käesoleva väljaande kokku pani, leides, et see on kui tema kui aktsiooni mitte heaks kiitnud muusiku loome röövimine. Nõustun... Aga mis seal imestada — muusikatööstuses ei mõistetagi isetult käituda. Kui Bob Dylanilt kord küsiti, kas too vampiiridesse usub, vastas muusik umbes nii: "Muidugi usun... muusikatööstus kubiseb neist!"

"Moondance" on muidugi vastupandamatu nagu paljud teisedki Van'i albumid, tore on see aeg-ajalt mängima panna ja taas kuulda neid võluvaid sõnu: "Half a mile from the county fair, and the rain came pourin' down... Me and Billy standin' there with a silver half a crown..."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar