Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 14. aprill 2014

"Blood Ties" (2013)

Ikka ja jälle tuleb ette, et sarjan mõnd filmi ebaoriginaalsuse pärast ja tunnen end selle pärast kehvasti, sest juba tuhandeid näinud olles on kuidagi ekstreemne eeldada, et igaüks peab paistma pretsedenditu ning suutma vältida juba tuttavate ideede-süžeekäike kordamist. Mis teha, lõpuks tekib illusioon, et oled kõikvõimalike lugudega (ja nende variatsioonidega) ammu tuttav. Ühtlasi pole ma paraku nagu mõni põnn, kellel isiklik lemmik-unejutt, mida õhtust õhtusse kuulda tahaks, ehkki see juba pähe kulunud on. Kui originaalsusest jääb vajaka, kipub see tuska tegema, eriti kui film peaks olema muidu väga hästi tehtud. Herman Melville on tabavalt leidnud: "It is better to fail in originality than to succeed in imitation." "Blood Ties'i" süžee tõesti kubiseb kõiki surmani ära tüütanud klišeedest, mis vähemalt minu meelest teeb filmi päris allergeenseks. Palun ära püüagi väita, et see ei kõla ära leierdatult: "After being released from prison, Chris tries to go straight, but is unable to start a new life and returns to his criminal ways. This puts him in direct conflict with his brother Frank, a New York cop."

Kahju, sest "Blood Ties" kuulubki niisuguste hulka, mis tõepoolest on hästi tehtud. Tegevus toimub seitsmekümnendate New Yorgis, mis mõjub nii veenvalt, et kui lagedale tuldaks väitega, et "Blood Ties'i" valmistegemiseks võeti appi pesuehtne ajamasin, ei pruugiks selles kaheldagi. Ei ole kaugeltki nii, et lavastaja on ammu moest läinud soenguid ja paari vana kabrioletti küllaldaseks pidanud, et kujutatav ajastu autentne paistaks. Palju on pandud rõhku ka tubade sisustusele, muusikale, hilpudele jms. Selles valguses kibelen filmi soovitamagi, aga ometi ei saa ma üle ega ümber tõstatud probleemist. Kahju, et süžees kübetki originaalsust pole, sest mitte ainult ei ole olustiku loomiseks palju vaeva nähtud — filmi on lisaks kokku kogutud šeff kollektiiv tippklassi näitlejaid. Taas kord maksab ennekõike kiita Clive Owenit, kes mängib haavatava psühhopaadi Chris'i rolli väga väljapeetult, kuid asjalikud ka Billy Crudup, Marion Cotillard, niisuguste filmide jaoks loodud James Caan jt.

Kokkuvõtlikult on "Blood Ties" selline tasase tempoga realistlik krimidraama täis moraalselt laostunud inimesi. Peen, jah, aga kaugeltki mitte sidus ega elevust tekitav. Tegelasi on trobikond, ent paraku on igaüks neist tüütult stereotüüpne; lugu, milles nad osalised, on jälle kahvatu ega jõua õieti kuhugi. Samas... kui pärast "American Hustle'i" nägemist peaks olema suurem isu retrohõnguliste krimkade järele, siis (praegu kinodeski jooksev) "Blood Ties" on iseenesest sobiv valik. Muide, mõnna oli filmis "Crimson & Clover'it" ja "Heroin'i" kuulda (lisaks teistele klassikutele). On vast hullutavad palad, truu testament sellest, et kuuekümnendate muusikale ei paku miski konkurentsi. Erinevalt konarlikest vendluse-lugudest ei tüdine ma sellest kunagi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar