Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 4. aprill 2014

"Captain America: The Winter Soldier" (2014)

N.B. Kui soovid kohe filmi kohta lugema hakata, alusta julgelt kolmandast lõigust!


Alustuseks tuleb öelda, et Avengersi-nimelise trupi liikmete seiklusi kujutavatest koomiksifilmidest oli "The First Avenger" minu jaoks esimene (ja paraku mitte viimane) suur pettumus, sest režissööri tähelepanupuudulikkuse pärast on selle arusaam superkangelase kui sellise põhimõttelisest olemusest väga lihtsameelne. Minu meelest ei suuda too film veenvalt näidata, milleks Steve Rogers saama peaks, kui temast tehnoloogia abiga Teise maailmasõja käigus üliinimene tehakse: teistele sõduritele eeskuju andvaks liidriks ja hävitamatuks sõjarelvaks. Film keskendub liialt sellele, kas tal õnnestub blond sekretär linade vahele saada või ennast täis juua ning unustab tulemusena, et kui Captain America luuakse õilsa eesmärgiga natside vastu võidelda, peaks ta mõne ka reaalselt maha koksama, mitte neil kilbiga silmi siniseks lööma (samas mulle jäi kestev mälestus sellest, kuidas üks ohvitser Johann Schmidti käsilasist hädakisa saatel lennukipropellerisse lendas ja hetkega bologneseks sai). Küll aga tundsin "The Winter Soldier'i" vastu huvi, sest treileri järgi paistis see natuke tagasihoidlikum löömafilm olevat ja tõotas seega pakkuda vaheldust suurejoonelisele, kuid ebapraktilisele linnalammutamisele, mis pärast "The Avengers'is" ja selle sõsarfilmides nähtut minus enam erutust tekitada ei suuda. Ei salga, et ehkki mul traditsiooniliste Marveli kangelaste vastu täielik allergia tekkinud on, tundsin isegi teatavat ootusärevust, kui filmi eel Candy Kingist neid šokolaadiglasuuriga vahukomme varusin, mida mu hambaarst vist peatselt kiruda saab.

The Punisheri pole, tundub mulle, lootust rohkem kinolinal näha, kuid "Guardians of the Galaxy" ja "The Fantastic Four'i" tuleku ning Spider-Man'i universumi plaanitava laiendamisega on vähemalt põhjust uskuda, et Marvelil õnnestub jälle esitleda värsket põnevat verd. Võrratu, sest vähemalt minul on sellest silmaklappi kandvast ja naeratama keelduvast töllmokast Nick Fury'st ning ärahellitatud kekatsist Tony Starkist nii siiber kui üldse olla saab; samuti ei pole ma midagi erilist näinud Black Widow's, kelle üleseksualiseerimine läks vahepeal nii häbematuks, et ta ei tahtnud mõjuda millegi enama kui tarbetu tillipaisutajana. Suur lemmik ehk Bruce Banner/Hulk on seni kahjuks vääritud tähelepanuta jäänud, aga nagu aru saan, on mu poisil lootust Mark Ruffalo kehastuses õige pea korralikult soolot teha!
Minu empiiriline arusaam on, et ühes korralikus koomiksifilmis peaks vähemalt tajutavalt välja joonistuma kindel sisemine konflikt. Väga oluline on see juhtudel, kus alter ego olemus on eriti vastandlik — tüüpiline näide sellest on muidugi Superman, kes on nii hämmastavate võimetega purustamatu tulnukas kui nohiklik reporter Clark Kent, aga miks mitte ka näiteks Hulk. Populaarsete koomiksifilmide seast on sellega kõige tublimalt hakkama saanud "Iron Man'i" filmid, kus Starki sisemine konflikt on eriti mõistetav: ühest küljest hoiab rüü teda elus, teisalt aga tapab teda. "Iron Man 3" on niivõrd õnnestunud, kuna pärast kahte eelmist, mis näitavad, kuidas suuresti meditsiinilistel põhjustel muutub Stark rüüst aina rohkem sõltuvaks, tuleb tal korraga käituda kui kangelane ilma selleta. Niisiis need, kes on pahurad, et Iron Man'i on liiga vähe, ei saa filmile lihtsalt pihta — filmis on Iron Man'i rohkem kui küll, lihtsalt ta ei lenda taevalaotuses ringi ega maandu kolksatusega. Mida ma selle all mõtlen? "Iron Man 3" on film sellest, kuidas Tony Starkist saab Raudmees, ilma et tal läheks vaja rüüd, mis talle nime algselt andis. Kas "The Winter Soldier" kätkeb sellist poeesiat?
Hui. Ma ei tea siiani täpselt, mis Captain America teistest sangaritest täpselt eristuma paneb (igaühel on ju unikaalsed tunnused), sest olen koomiksivõõras ja filmid pole seda õpetada suutnud. Siiski on mul Steve Rogersist ajapikku kujunenud arvamus kui kainemõistuslikust, enesekindlast ja loogilisest, aga ka sugukülmast ning kohanemisvõimetust mehest. Minu kahtlused on vääramatud selle osas, kas Chris Evans Captain America rolli täiesti sobib, aga pean tõdema, et mees on ennast tõestada suutnud küll, eriti silmas pidades, et kostüüm ei ole alati kõige tõsiseltvõetavam välja näinud. Siinkohal väärib "The Winter Soldier'i" puhul äramärkimist, et ta ei kanna eriti maski, mis "The Avengers'is" vahepeal nii totter välja näeb, et ta meenutab pigem mõnd jorssi, kes palgatud lasteaeda vastava atribuutikaga rääkima tulema, kes see Kapten Ameerika täpselt on. "The Winter Soldier" ei lase meelest ka eelmainitud Natasha Romanoffi, kellele antud õnneks küllalt tegevust, et ei jäägi muljet, nagu naise eesmärk oleks figuuriga kolmeteistaastastes poistes seansijärgeteks öödeks ilusaid unenägusid tekitada.
Kui jätta kõrvale mannetu melodraama, retoorika ja tootereklaam, mida "The Winter Soldier'is" on liigses koguses, võib filmi samastada mõne poliitilise thrilleriga. Seejuures on teine täitsa kaasakiskuv ja vaheldusrikaski, sest ohus ei ole tsiviilisikud, vaid S.H.I.E.L.D.'iga seotud inimeste turvalisus. Ka Steve Rogers, kes pole ikka suutnud 21. sajandi eluga harjuda, avastab, et tema ümber toimuvad salajased mahhinatsioonid, millest tal aimugi polnud. Korraga algab kangelasele klaperjaht ning mees ei saa seejuures usaldada õieti kedagi, sest olgu tegu naabri, bürokraatide või sõduritega — igaühel on kindlad omakasupüüdlikud motiivid. Pean lugu tõsiasjast, et vahelduseks ei moodustu film pornograafilisest kogusest arvutigraafikaga loodud efektidest.

Üldjoontes on neist loobutud klassikalise kitlisseandmise kasuks, mida tänu kodumaiste telekanalite järjepidevusele teame-armastame näiteks vanadest Bruce Willise märulitest. See ei tähenda, et filmist moodsad hollywoodilikud lahendused täiesti puuduvad — seekord ei ole need lihtsalt korraliku süžee ja karakteriasenduse substituut, mõjudes valdavalt teisejärgulisena ja eksisteerides pigem kaasaegsuse huvides. Süžeed on "The Winter Soldier'is" üle keskmise palju ja olgugi et vahepeal on see ebaloogiline või nüri — kas või värskuse mõttes on köitev näha Marveli filmi, mis ammutab inspiratsiooni pigem spioonilugudest ega püüa rabada kaootiliste lahingutega, ja väiksemad pisiasjad nagu Henry Jackmani oivaline muusika ja hea heli teenivad filmile tublisti boonuspunkte. Suurepäraseks oleks "The Winter Soldier'it" nimetada ehk liig, aga vähemalt läheneb see koomiksifilmile teistmoodi ja suudab tänu sellele hiljutiste Marveli filmidega konkureerida kenasti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar