Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 15. aprill 2014

Dave Pelzer - "A Child Called "It""

Vähesed memuaarid on osutunud nii edukaks kui Dave Pelzeri vastuoluline "A Child Called "It"". Eks põhjus peitu ennekõike selles, et raamat rahuldab ideaalselt lihtinimese loomupärast vajadust saada osa šokeerivatest tõestisündinud lugudest. Amazon'is ja Goodreads'is on ühtlasi nii mõnigi märkinud, et "A Child Called "It"" on üks peamisi trükiseid, mida noortel kombeks raamatukogust varastada, sest sisu poolest on see lihtsalt ohtlik ja seega aktraktiivne. Pelzeri raamat ei nõua tohutult ajugümnastikat ega aega, paneb õudustundest korduvalt ohkima ning — juhul kui lugeja näol on tegemist empaatilise inimesega — ka lahistades nutma.

Tunnen sügavat kaastunnet nende vastu, kes pidanud nooruspõlves kannatama rohkem kui keskmine inimene terve eluaja vältel, ent Pelzeri tõsielulises jutustuses ma raamatu kui sellisena erilist väärtust ei näe. See pole ainult lühike, vaid kirjutatud ka eriliselt vähenõudlikus keeles ning mõjub selletõttu pigem mürgiselt sünge anekdoodina, millel õiget puänti polegi. Kui hulga teravama ja isikupärasema stiiliga Augusten Burroughsi lood välja arvata, on see mu jaoks vist esimene kord lugeda põhjalikumalt lapse kuritarvitamisest kuritarvitatu perspektiivist, nii et mul kujunesid samas mõned uued arusaamised selle osas, milline on nii koleda kohtlemise ohvriks langemise mõju tillukese inimese mõistusele. Nukker lugu sisaldab mitut kõnekat nüanssi, mis kutsuvad esile tugevaid reaktsioone: muu hulgas teeb nõutuks tõsiasi, et Pelzer'i ema muutus hoolivast, armastavast naisest sadistlikuks koletiseks põhimõtteliselt üleöö, ratsionaalselt seletatava põhjuseta... justkui tema mõistuses oleks tuled ühel hetkel lihtsalt kustu pandud (ja seda juhtub ilmselt sagedamini kui arvata oskaks).

Eriti jube on sellisele transformatsioonile tunnistajaks olla muidugi väikese lapse jaoks, kes mitte ainult ei saa aru, miks ema järsku meelega viga teeb (ja ma räägin siinkohal tõsisest piinamisest, mitte niisama lahtise käega löömisest), vaid peab alalõpmata kuulma süüdistusigi, et on paha poiss olnud, ehkki enda teada midagi halba teinud pole. Raamat annab pädevalt mõista, millist toimet avaldab sihilik manipuleerimine lapse mõttetegevusele, sest ega põnn — eriti väärkoheldud — ju aru saa, kas on reaalselt pahasti käitunud või mitte... ju on, kui nii järjepidevalt väidetakse. Psühholoogilises võtmes on lugu värvikas, aga see on ka kõik, sest stiilitunne ja otsene siht raamatul puudub. Iseäralik, et "A Child Called "It"'ist" tänini filmi tehtud pole... Ei tea, kas loo morbiidsuse pärast lihtsalt ei juleta või protesteerib selle vastu isiklikult autor. Just niisugune lugu, mis sunniks terve saalitäie rahvast kui üks mees salvrättide järele haarama ja pärast Oscarite-jagamiselgi puhta töö teeks. Mark Wahlberg võiks ema osa mängida...

PS. Nagu memuaaride puhul pahatihti ikka, on seatud kahtluse alla loo tõelevastavus. Kahjuks polegi võimalik tõestada, kas raamatus kirjeldatu tegelikult reaalselt aset leidis või mitte.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar