Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 16. aprill 2014

"Devil's Due" (2014)

Õudusfilmidest lootusetult huvituva ja nende suhtes üle keskmise asjatundliku inimesena ootasin ma "Devil's Due'st" ainult halvimat, sest ma polnud filmi kohta lugenud ainsatki positiivset arvamust ning kogemus on niikuinii õpetanud mind vältima selletaoliste suhtes erutumist. Erutuda ei paistnud millestki olevatki, sest peaaegu poole sajandi vanust "Rosemary's Baby't" — kõikide rasedusteemaliste õudusfilmide isa — on praeguseks niigi palju matkitud, samuti pole enam ühtegi üllatust varuks found-footage žanril, mis sageli on lihtsalt mugav ettekääne teha üks (õudus)film kiiresti, odavalt ja erilist vaeva nägemata. Ehkki "Devil's Due" isegi ei püüa vaimuvaesust maskeerida, on režissööridel Matt Bettinelli-Olpinil ja Tyler Gillettil (kes kuuluvad "V/H/S'i" ühe efektiivsema segmendi teinud truppi Radio Silence) vähemalt õnnestunud film professionaalsemalt üles võtta kui oodata oskaks; välja paistab, et tandem on lähenenud found-footage žanrile liberaalselt, trotsinud sihikindlalt piiranguid, mida see teadupärast seab. Kuigi uhket tulevärki "Devil's Due'st" ei leia, on see omasuguste seast üks visuaalselt efektsemaid, mida üle pika aja nähtud. Kas või selles valguses on film üle viletsamatest jagudest otsatus "Paranormal Activity" seerias. Samuti on võrdlemisi veenev košmaarse beebiloo keskmes olev noorpaar, sest nii lapseootel neiul kui tema vastsel abikaasal, mis iganes nende nimed ka polnuks, on usinalt välja töötatud minad. Peaosatäitjad mängivad ikkagi kirjutatud karaktereid ega jää lihtsalt iseendaks.
See annab loole iseäranis realistliku varjundi, mis lubab seda soovi korral vaadelda kui ootamatu rasedusega kaasneda võiva depressiooni metafoori. Kui nüüd täitsa subjektiivseks minna, siis kiidan heaks, et "Devil's Due'd" saab vaieldavalt klassifitseerida body horroriks, vähemalt kuni filmis hakkab pahaendelisel kombel pead tõstma religioosne temaatika — miski, mis surmani ära tüütanud igaühe, kes "Paranormal Activity" filmide ja nende käpardlike kloonidega mingisugustki kontakti omanud. Mul on siiber vanakuradist, okultismist, kirikuist, rituaalidest ja muust sarnasest! Film kordab piinlikult palju juba niigi palju nähtut (efektiderohke kulminatsioon on seejuures jäljendus "V/H/S'i" juba jutuks tulnud lõigust), nii et süžeelises mõttes on arenguruumi massiivselt, aga vahest on Radio Silence'i poisid kriitikutelt veidi liiga ägedalt pureda saanud. Kui radikaalselt alternatiivne "V/H/S'i" sari välja arvata, on found-footage ennast žanrina muidugi ammendanud. Aitab küll! Mis puutub nüüdisaegsematesse titeteemalistesse õudusfilmidesse: minu silmis on "Inside'ile" ja veganeid parastavale "Grace'ile" raske vastast leida. Viimane kummitab vahel siiani, aastaid hiljemgi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar