Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 18. aprill 2014

"Gimme Shelter" (2013) / "Higher Learning" (1995) / "The Amazing Spider-Man" (2012)

"GIMME SHELTER" (2013)

Esiteks: filmil võiks olla teine pealkiri, sest mitte ainult pole The Rolling Stones juba teadupärast salvestanud hittlaulu 'Gimme Shelter', vaid olnud luubi all ka sellenimelises dokfilmis, mis nende kurikuulsast Altamonti kontserdist. See selleks. Teiseks: film on tegelikult andetu pealkirja vääriline. Algus on iseenesest paljulubav, aga pikapeale tekib tunne, et jälgid põneva narratiivi asemel juhuslikku sündmuste jada, justkui autor Ron Krauss oleks teinud pika nimekirja kõikvõimalikust, mis ühe noore mandunud heidikuga sündida saaks, üks ehmatavam kui teine, ja selle nimekirja alusel ühe tüdimusttekitava linateose loonud. Ning jah, ma tean, et film põhineb mingisugusel tõestisündinud lool, aga see pole õigustus. Dramaturgiliselt on film täiesti jõuetu, kuid sellele vaatamata tuleb au anda noorele Vanessa Hudgensile, kes läbinud Apple'i rolli mängimiseks peaaegu sama uhke transformatsiooni kui Charlize Theron kord "Monster'i" jaoks. Üksnes põnevik "The Frozen Ground" pani mind hiljaaegu mõistma, et tüdrukul on peidetud andeid, "Gimme Shelter" veenab lausa, et tal on lootust saada järgmiseks Halle Berryks.

"HIGHER LEARNING (1995)

Ülikoolilinnaku kaootilist igapäevaelu vaatlev "Higher Learning" on hulga värvitum ja laialivalguvam kui John Singletoni debüüt "Boyz n the Hood", ehkki filmitegija intellekt läbi probleemistiku ootuspäraselt välja paistab. Süžeepöörded on üksluised, sest iga tegelase eesmärk esindada lihtsalt kindlat sotsiaalset rühma ja vastavaid ideoloogiaid, ilma et neil oleks isikupära või paindlikkust. Film näitab progressiivselt nende kaudu, millised konfliktsed situatsioonid võivad esineda, kui ühes mesilaspesa-laadses linnakus on sunnitud ninapidi koos olema nii erinevad inimesed, käigu jutt siis seksuaalsest orientatsioonist, nahavärvist, soost või isiklikest põhimõtetest, ja kuigi filmis on löövaid episoode, mis sunnivad tõstatavate probleemide üle mõtisklema, tekitab "Higher Learning" mõne kooliõpiku lugemise tunde — annab lootust miskit õppida, ent sisimas tahaks lihtsalt õue päikest nautima minna või "Dredd" mängima panna. Ehkki Singleton on selgelt terane ja väljakutsuv, ei pea ta isiklike frustratsioonide väljendamiseks muutuma raevukaks nagu Spike Lee, ent käesolev film jätab soovida (eriti melodraamasse uputatud lõpp). Näitlejad on samas kõik tasemel, eriti Omar Epps, sõgedat neonatsi kehastav Michael Rapaport ja isegi Ice Cube, kes sai omal ajal Hollywoodis nii palju soodsaid võimalusi särada, et tema hiljutine nördimus MTV filmiauhinnast ilma jäämise üle tundub eriti õigustamatu.

"THE AMAZING SPIDER-MAN" (2012)

*kordus* Sorri, olen "The Amazing Spider-Man'ile" korduvalt võimaluse andnud, kuid see lihtsalt ei eruta mind samamoodi nagu Sam Raimi camp-hõnguline triloogia Tobey Maguire'iga peaosas. Suurepärased osatäitjad, eesotsas Andrew Garfield ja Emma Stone, annavad samas põhjust uskuda, et järgedel on lootust mu süda võita. Üksnes  "The Amazing Spider-Man'is" tegelikult ju on mõndagi kiiduväärset, kas või hea keemia Garfieldi ja Stone'i vahel (ehkki mind koledasti häirib, et Stone mängib Gwen'i rolli nagu mõni pornostaar seda teeks), veenvad tegelastevahelised suhted üldisemalt või võrgutulistajast nimikangelase muretult poisilik iseloom, mida vähemalt mina mäletan ka joonisseriaali(de)st. Raimi filmides kippusid tegelased vahepeal liiga neurootiliseks ja kapriisseks minema, "The Amazing Spider-Man'is" seda ei esine. Soovin lihtsalt, et mu lapsepõlvelemmiku Lizardiga oleks rohkem vaeva nähtud, sest tema disain on vastikult robustne, tal puuduvad põnevad motiivid ja ta lihtsalt pole hirmutav. Enam-vähem meelelahutuslikuks poisikaks söandan "The Amazing Spider-Man'i" nimetada, ent selles pole ainsatki mõjusat dramaatilist sündmust (sh Ben'i surm) ja võimalus reaalset elevust tunda on minimaalne. Loodan seega, et pikem ja oluliselt mahukam teine osa ei anna põhjust nii kriitiline olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar