Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 30. aprill 2014

"I, Frankenstein" (2014)

Kui pask oleks päriselt nii lõbus kui "I, Frankenstein", kasutataks seda lasteaedades plastiliini ja vesivärvide pähe. Mind ei väsi vaimustamast tõsimeelsed filmid, mis sisuliselt on üle mõistuse arulagedad, kuid ei paista seda ise vähimalgi määral mõistvat. Kui "I, Frankensteini" suurema seltskonnaga vaadates keegi (õigustatult) muhelema peaks kukkuma, oleks mõne aja pärast terve kamp põrandal kägaras, suutmata õieti hingata. Tead ju küll seesuguseid...  Ja ega selles midagi halba ole ka, sest nalja peab saama.

Filmi vaadates näris muudkui kahtluseuss, et selle tegemisel jäi vahele üks oluline vaheetapp ehk lähtematerjali mugandamine sidusaks stsenaariumiks; film on nii ebatervelt lünklik, et jääb mulje, nagu režissöör Stuart Beattie jaganuks võtteplatsil selle aluseks olnud koomiksit laiali ja öelnuks: "Teie filmige need leheküljed siin, teie need leheküljed... kas meil on mõned mehed puudu? Olgu, jätame need leheküljed siis üldse filmimata. Aga see koht, kus tiivulised veesülitid ringi lendavad... see peab küll, maksku mis maksab, filmiski olema!" Pärast tegin aga detektiivitööd ning leidsin intervjuu, kus režissöör Stuart Beattie reedab, et koomiksi autor Kevin Grievoux olla valmis vorpinud kõigest 30 lehekülge, kui tema ajunatukeses hakkas idanema idee filmgi vändata. Talle istus just pealkiri, mis on vaimukas, pidades silmas, et see on üks idiootsemaid eales. Vist esimene kord ajaloos teha koomiksi põhjal film, ilma et koomiksit vaevu alustatudki oleks? Braavo!

Lavastajahärra selgitus täies hiilguses: "Kevin had written 30 pages, but it was only a first act of a comic book with a completely different premise. What I was given basically was the title of the graphic novel, which I thought was a great title and the premise of a modern day action movie centered on Frankenstein's monsters. So that gave me my marching orders basically. I didn't end up looking at the graphic novel until after we made the film." [allikas] IMDb's Stuart Beattie profiili vaadates saab samuti teada midagi, mis pole tegelikult sugugi üllatav: ta on töötanud stsenaristina maailma halvima filmiseeria ehk "Pirates of the Caribbean" kallal. Kes neid filme näinud on, teab, et neistki puudub õige süžee, ent mis Disney'l sellest: milleks seda tarvis, kui igas jaos on 300 miljoni dollari väärtuses eriefekte ja hernehirmutiseks võõbatud Johnny Depp, kes mõõgaga vehib ja pooletoobise kombel lõugab...
Kahju on mul üldiselt sümpaatsest Aaron Eckhartist. Olles ilmselt "The Dark Knight'i" võtetel mõistnud koomiksitegelaseks kehastumise võlusid, tahtis ta ennast millegi veelgi fantaasiaküllasemaga (loe: nõrgamõistuslikumaga) proovile panna — näha on, et tema jaoks on Adam Frankenstein olnud sama põnev tegelane kui mõni Shakespeare'i või Tolstoi oma.  Olen rabatud, et ta suutis rolli suhtes nii tõsiseks jääda ega hakanud piinlikkustki tundma. Pean siinkohal tunnistama, et misantroopne Adam Frankenstein suutis mind kuidagi kurvaks teha. Minus äratavad paratamatult kaastunnet isoleeritud tegelased, kes peavad kogema kannatusi ja valu ja õudusi, ilma et see kuidagi neist endist sõltukski. Filmi lõpus lausubki Adam Frankenstein: "We do not ask for the lives we are given, but each of us has the right to defend that life." Mind on järele mõeldes vähemal või rohkemal määral liigutanud vist iga nähtud film Frankensteini koletisest; midagi selle tegelase juures lihtsalt poeb hinge. Poleks osanud arvata, et see saab kehtima isegi "I, Frankensteini" Adam Frankensteini puhul, olgugi et tal on vähe ühist selle koletisega, keda teame Shelley romaanist.
Niisamuti peab nentima, et visuaalselt on film pilkupüüdev ja detailirohke. Muu hulgas meenutavad osad kaadrid filmi alguses näiteks Francis Ford Coppola võrratut "Dracula't". Tegevus leiab aset sõnulseletamatus fantaasiamaailmas, kus miski pole utoopiline. Selles valguses võib nimetada "I, Frankensteini" eksperimentaalseks filmiks: ühte patta on visatud maagia, teadus, gootika, mütoloogia ja palju muud ning pöidlad pihus lootma jäädud, et see moodustab enam-vähem arusaadava terviku.

Ei, ei moodusta. Usun, et isegi Aaron Eckhart ei suudaks "I, Frankensteini" pädevalt ümber jutustada. Vahest mäletab keegi seiklusfilmi "Van Helsing", mis oli tehtud sarnasel põhimõttel, kuid vähemalt oli too natukenegi ladus ja mõistuspärane. Jah... "I, Frankenstein" on selline clusterfuck, et sunnib mind "Van Helsing'it" mõistuspäraseks kutsuma. See film on ise üks paras Frankensteini koletis: üksteisest sõltumatutest juppidest kokku pandud ja kuidagimoodi eluski, aga ikkagi koletis. Panen siinkohal südamele, et ma ei vihka filmi; selle siiras, süüdimatu totrus ("Descend in pain, demon!") pakub mulle hoopis palju lõbu. Mel Brooksi "Young Frankenstein" on selle kõrval tõsine draama. Näiteks pohmelli või lastega vaatamiseks sobib teine ilusti. Ja kas poleks mitte igav näha Frankensteinist, Draculast ja teistest alati samasuguseid filme? Mul on mõnes mõttes hea meel, et neist mõistetakse endiselt seninägematuid lugusid jutustada, olgugi et need kipuvad täiesti ajuvabad olema. Pealegi on "I, Frankenstein'is" üks maailma võluvamaid naisi: Yvonne Strahovski. Ta on vist ka ainus näitleja, kes räägib filmis normaalse hääletooniga ega ürita Alice Cooperit imiteerida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar