Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 12. aprill 2014

"Joe" (2013)

Ehkki ma, tõsi küll, alles nimetasin hr Nicolas Cage'i Hollywoodi esimannekeeniks, tunnen ma näitleja vastu ainult austust. Filmisõbrad diskuteerivad vahetpidamata selle üle, et hr Cage on alla käinud ja seob ennast arvete-võlgade maksmise huvides vähenõudlike projektidega. Vähesed paistavad aduvat, et hr Cage, olles Oscari kätte saanud ning Bruckheimeri märulites küllaga laianud, ei ole hakanud ükskõikselt laisklema — ta osaleb sihilikult filmides, millest asja saada ei pruugi, ja läheneb neile aukartustäratava ettevõtlikkuse ja tõsimeelsusega, jäädes väärikaks ka juhul, kui peab töötama kogematute seltskonnas või juhinduma stsenaariumist, mis kui mõne mudilase kirjutatud.

Ehkki kõik leidsid, et "Ghost Rider: Spirit of Vengeance" on idiootne (sulatõsi), jäi hr Cage filmi promodes üdini härrasmehelikuks ja rääkis pühendunult-põhjalikult, milliseid tähtsaid väärtusi ta jekyllilikus Johnny Blaze'is suudab näha, kiites ühtlasi lavastajapaari Neveldine-Taylorit oskuse eest panna kaskadöörid tegema eriti ohtlikke trikke ja need veatult üles võtta. Kui teised Hollywoodi staarid peaks mõistma, et nende viimane film ei kukkunud kõige parem välja, piinlevad nad hinges, kui peavad seda pärast toetama ja reklaamima, samas hr Cage jääb alati siiraks ning lugupidavaks, osates kõigest midagigi väärtuslikku leida. Ta annab kõigele võimaluse ja endast eranditult maksimumi, sõltumata projekti iseloomust. "Ghost Rider: Spirit of Vengeance'is" on näiteks stseene, kus hr Cage näitab sama taset, mis talle Oscari toonud draamas "Leaving Las Vegas".

Mul on hea meel, et on nii elujaatava suhtumisega näitlejaid, isegi kui tema ettevõtmised ei ole kriitikutele tavaliselt meele järele. Kuna minagi ei eita, et hr Cage'i filmid on juba pikka aega nigelapoolsed olnud (kui "Drive Angry" suhtes on mul millegipärast soojad tunded, siis need b-kategooria põnevikud võib küll maha kanda), osutus "Joe" parajaks õnnistuseks. Üle tüki aja üks film hr Cage'iga peaosas, mida söandaks soovitada ka intelligentsele täiskasvanud inimesele ja mitte ainult mudilasele või alaarenenule. Kui "Joe" on signaal peatsest comebackist, on igatahes põhjust rõõmustada. Näitlejat jään ma alatiseks toetama tema valikuist hoolimata, aga kahtlemata oleks vahva näha teda oma tegelikele võimetele vastavaid vägitegusid tegemas ja miks mitte ka veel kord Oscarit võitmas.

Piinatud geenius

Mulle on alati meeltmööda olnud sõltumatud USA draamad, mille tegevus toimub põlises looduses või mõnes unises väikelinnas (eriti lõunas), nii et selles valguses oli mul (antud määratlusele vastavasse) "Joe'sse" nagunii usku, ent režissöör David Gordon Green mõistab rohkematki pakkuda kui lihtsalt põnevat olustikku. Kujutan ette, et nime Larry Brown kandva kirjaniku vähetuntud romaan, millel film põhineb, on lihtsalt lähtematerjalina väga asjalik, kindlasti kõrvutatav näiteks Cormac McCarthy grotesksemate teostega. "Joe" tekitab üsna vastakaid meeleolusid, sest filmis kujutatav rustikaalne Texase väikelinn on maaliline-rahustav (peamiselt küll seda ümbritsev mets), aga samal ajal ka närviline, sest kätkeb lugematuid ohte. Igaühe peale ihutakse hammast, kõigil on kirves või lausa tulirelv käeulatuses. On ka metsloomad. Viskijoomisest johtuvad tuumapohmellid. Texase kuumus, mis nii põletav, et liha grillimiseks pole tarvis eraldi tuld tehagi. Ja nii edasi. Täielik dog-eat-dog world, nagu öeldakse.

Joe on üksildasevõitu mees, keda see riskantne keskkond korralikult karastanud on. Ja kuigi ta ei otsi probleeme, leiavad need ta alati ise üles. Mis viibki meid jälle hr Nicolas Cage'ini, kelle jaoks see on üks tähelepanuväärsemaid rolle üle mitme aasta. Mulle sümpatiseerib hr Cage'i puhul teatav melanhoolsus, mis väljendub väga loomulikult nii tema hääles kui kehakeeles; umbes sellise hoiakuga on mehed, kes juua täis peaga kasiinos raha maha mänginud või just töö kaotanud on. See teeb hr Cage'i napsutama kippuva ja privaatsust hindava Joe rolli ideaalselt sobivaks. Ning ehkki film on ennekõike ehe olupilt (kindlat süžeed sel nagu polegi), ei tohiks "Joe" külmaks jätta ühtegi, kes peab lugu lüürilistest, aga realistlikest olmet kujutavatest southern-draamadest.

3 kommentaari: