Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 16. aprill 2014

"Labor Day" (2013)

Pean Jason Reitmani üheks usaldusväärsemaks filmitegijaks praegu. Isegi erilise tähelepanuta jäänud "Young Adult'ist" mõtlen nüüdki kui ühest 2011. aasta säravamast pärlist. Joyce Maynardi bestselleril põhinevast "Labor Day'st" õhkab heaendelist reitmanlikku soojust ja pretensioonitu peredraamana on sel mõndagi pakkuda, aga kohati on raske vaadelda filmi enamana kui stimulandina üksikemadele, kes veedavad õhtuid leiget teed juues, Selga küpsiseid süües ja Perekoolis tuliseid arutelusid pidades. Kindlasti erutaks just neid lugu mehest, kes küpsetab suurepäraseid pirukaid, oskab katust parandada ja autot putitada ning mis kõige parem — ei saa kodust jalgagi tõsta! Just selline mure on filmis Josh Brolini mängitud tagaotsitaval põgenikul, kes asub luba küsimata elama närvilise üksikema majapidamises ning võidab aegamööda viimase südame. Samal ajal avastab naise meelesegaduses poeg oma seksuaalsust, mis on ehk loo intrigeerivaim tahk.

See, mida MPAA nimetab thematic materialiks, on filmis tugeval kohal; kohati isegi nii tugeval, et psühhoanalüütikul võib "Labor Day" peas mõned häirekellad tööle panna. Film uurib lähemalt, millised emotsionaalsed reaktsioonid võivad ühes mürsikus esineda, kui alati läheduses olnud ema huviorbiiti satub järsku teine mees; näitab, millist valu ja armukadedust see kaasa toob ning kuidas näriv hüljatustunne paneb omakorda lähedust otsima omavanustelt tüdrukutelt. Ema ja poja võõrandumine teineteisest on nii tugevas korrelatsioonis kummagi seksuaalse tärkamisega, et poeg lausa seostab seksuaalsust lihase emaga, mistõttu on kohati ebamugav kuulda teda ühes koomilisemat laadi stseenis intsestile viitamas. Teisisõnu on film psühholoogiliselt üsna rikas. Miski ütleb mulle, et stsenaariumigi kirjutanud Reitmani puudutas Maynardi lugu kuidagi isiklikult. Seda enam on üllatav, et "Labor Day" ei paku eriti konkurentsi tema varasematele töödele, kuid üldjoontes asjalik draama, kus karakterite siseilm on küllalt kompleksne, et tekiks uudishimu ka romaani vastu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar