Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 7. aprill 2014

Leonard Cohen - "Death of a Ladies' Man" (1977)

1977. aasta alguses töötas Leonard Cohen aktiivselt Phil Spectori uhkes kodus, kust väidetavalt õhukonditsioneer puudus, alkohol ojadena voolas ja kõikjal tulirelvad olid, tegemaks LP, mis Spectori aktiivse kaastegevuse pärast kukkus välja täiesti erinev Coheni varasematest. Kurikuulsa produtsendi mõju albumile on tõepoolest selge ja seejuures palju lahkhelisid tekitanud, kuid teatav perversne võlu sel hübriidsel, justkui pidevalt suunda muutval albumil kahtlemata on. Jurist ja produtsent Steven Machat on omanäolist "Death of a Ladies' Man'i" kirjeldanud nõnda: "That record was two drunks being no different than any other boys, making an album about picking up girls and getting laid. It was the most honest album Leonard Cohen has ever made." Cohen oli tagasihoidmatu koostööpartneri panuse suhtes paraku rahulolematu, kritiseerides hiljem albumit liigse lärmakuse ja agressiivsuse pärast. Etteheidetele vastab enim tempokas 'Don't Go Home with Your Hard-On', milles taustal kuuleb tähelepanelikum Bob Dylanit ja Allen Ginsbergi kaasa laulmas. Väita, et laulude tähendus hägustub ekstravagantsust taotleva ületöötlemise tõttu, pole iseenesest vale, kuid samas on laulud — sisult alatud, häbitud ja igatsuslikud — tänu sellele päris kummastavad.

"Death of a Ladies' Man'i" meelelaad tekitab lämmatava tunde, nagu oleksid sunnitud suitsuses ööklubis pealt kuulama mõne joobnud, leinava lese mõtisklusi. Enamgi veel, laulud kätkevad väärastunud mõttekäike, mis ühes seksuaalse õhustikuga teeb need eriti painajalikuks. Üksildasest vuajeristist jutustav 'Paper-Thin Hotel' on hea näide: "I stood there with my ear against the wall / I was not seized by jealousy at all / In fact a burden lifted from my soul / I heard that love was out of my control". Artisti talent poeedina tuleb aga enim esile tüünes, cohenlikult esoteerilises nimilaulus, millega album eriti tontlikult kulmineerub: "Now the master of this landscape he was standing at the view / with a sparrow of St. Francis that he was preaching to / She beckoned to the sentry of his high religious mood / She said, "I'll make a place between my legs, I'll show you solitude"." Üks sellistest albumitest, mis kuulamise järel mõneks ajaks peas kajama jääb; rohkem, kui teised Coheni väljalasked. Seda silmas pidades ei tahaks Spectorit pealehakkamise pärast hukka mõista, mis sest, et album pole nii rafineeritud kui Cohenilt eeldaks.

1 kommentaar: