Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 27. aprill 2014

"Lolita" (1962)

"What drives me insane is the twofold nature of this nymphet, of every nymphet perhaps, this mixture in my Lolita of tender, dreamy childishness and a kind of eerie vulgarity."

Ehkki Vladimir Nabokov isiklikult stsenaariumi kirjutas (ja see oli silmnähtavalt mahukas), ei avaldanud mulle Stanley Kubricku käsitlus tema maailmakuulsast romaanist kaugeltki nii palju muljet kui ühe mu lemmikrežissööri Adrian Lyne'i oma 1997. aastast. Mõistagi pole põhjuseks niivõrd Kubricku töö lavastajana, kuivõrd tõsiasi, et "Lolita" on lihtsalt valminud ajal, mil moraalselt nõnda riskantse loo ekraanile toomiseks oli tarvis teha teatavaid mööndusi. Lihtsamalt öelduna on film ajastule vastavalt turvaline; pigem malbe ja koomiline, samas kui Lyne'i versioon on tõsimeelsem ja palavalt kirglik (ent mitte maitsetu). Tuleb välja, et Kubrickki on kommenteerinud, et kui ta osanuks tollal aimata, millised piirangud seatakse talle selle osas, kui palju paljastada tohib, poleks ta vaevunud filmi tegemagi. Ometi on "Lolitas" peeneid vihjeid: ühes stseenis lähevad samas toas viibivad Humbert ja Lolita üheskoos erinevatesse vooditesse magama ning Humberti oma läheb järsku suure müra saatel katki. Inimesele, kes vaatab filmi "Lolitast" midagi teadmata, võib üldse segaseks jääda, kui äärmuslik on nende suhe tegelikult.

Hämmastav, kui ruttu tavad muutusid — vähem kui kümme aastat hiljem torkas Marlon Brando Maria Schneiderile kaamera ees jupi võid ahtrisse ja väänas talle ühe ära. Olgu mis on, lõppkokkvõttes on Nabokovi "Lolita" näol tegemist siiski armastuslooga ja armastusloo kui sellisena pole 1962. aasta ekraniseering väljendusrikas ega intiimne, mis teeb selle tsut õhukeseks, lausa pealiskaudseks. See, et film on puritaanlik, ei tähenda jälle, et sel poleks tugevusi. Näiteks on võrratult ilmekas nümfetist nimitegelast kehastav Sue Lyon, kes mängib tegelast väljapeetult; samuti väärib kiidusõnu Peter Sellers. Kentsakalt pealetükkimatu Humberti rollis olevast James Masonist ma jälle palju ei arva. Siinkohal märgiksin, et minu hinnangul ongi aeg küps veel üheks "Lolita" filmiks. Ei oskagi öelda, kes oleks sobiv režissööri rolli — äkki vahelduseks mõni hea kunstitunnetusega bravuurne naisrežissöör? Sofia Coppola ja Jane Campion tunduvad mõistlikud variandid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar