Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 10. aprill 2014

Mida on võimalik näha 9. HÕFFil?

Nagu eeldada tasus, on ka 2014. aasta Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali mitmekülgne programm täidetud maiuspaladega, mistõttu olen eriliselt morn, et muude kohustuste pärast festivalilkäigu seekord vahele pean jätma. Seda enam on mul aga põhjust teha põgus ülevaade selle kohta, mida õõvastavat, veidrat ja lihtsalt lahedat on võimalik juba paari nädala pärast maalilises Haapsalus 9. HÕFF'i raames näha.
Avafilmiks on juba 2011. aasta lõpust saati kõikvõimalikel festivalidel tuuritanud ja niimoodi mainet kasvatanud "You're Next", mida võib südamerahuga arvestada viimaste aastate meeldejäävaimate sissetungifilmide hulka. Tempokas, kuid hõlpsasti jälgitav "You're Next" pakatab energiast ja nutikusest ning on kõigele lisaks vürtsitatud terava huumoriga, mis festivalipublikut kindlasti külmaks ei jäta. Filmist kirjutasin hiljuti nii:
Üks Bloody Disgusting'i arvustus kirjeldab "You're Next'i" kui Peckinpah' "Straw Dogs'i" kulminatsiooni ühe täispika filmina ja ega see võrdlus vale ei ole. Kelle süda tõesti horrorile kuulub, on sissetungifilmidest surmani tüdinud (näiteks mina olen ainuüksi sel aastal päris mitut nägema sattunud... ja "Home Alone'i" ma isegi ei arvesta) ning seda enam väärib lennukas, leidlikult konstrueeritud "You're Next" tunnustust. Põhiliseks plussiks on temperamentsed tegelased, kelle ratsionaalsus hoiab filmi pidevas liikumises. Mikroskoopiliseks tõrvatilgaks meepotis jälle vahepeal üleliia värisev kaamera, mis pole antud juhul enamat kui läbinähtav viis filmi rütmi kiirendada, viitades lihtsalt lavastaja ebalevusele. Sellegipoolest kuulub "You're Next" kuulub mu tänavusse õudusfilmide jõulukalendrisse, kuigi ise nimetaksin seda pigem thrilleriks.

9. HÕFF'il antakse elutööpreemia Tobe Hooperile, kes mitte ainult teinud teedrajava klassiku "The Texas Chain Saw Massacre", millest välja kujunenud seerial tänini elu sees on, vaid ka Stephen Kingi samanimelisel romaanil põhineva miniseriaali "Salem's Lot" ning avakosmost ning vampiire ühendava ulmeka "Lifeforce". HÕFF'il näidatakse nii "The Texas Chain Saw Massacre'i" kui "Salem's Lot'i", seejuures viimasest linastub Euroopa kinode jaoks loodud kahetunnine versioon. Seitsmekümnendate esimesel poolel väga vähese raha eest ja kirjeldamatult ebameeldivates tingimustes üles võetud "The Texas Chain Saw Massacre" on kohati üllatavalt realistlik ja läbinisti košmaarne linateos, mille perversselt ilus lõpp jääb kauaks kummitama. "The Texas Chain Saw Massacre'ile" meeleolu poolest täiesti vastandliku vampiiriloo "Salem's Lot" täispikka versiooni vaatasin alles paari kuu eest. Kirjutasin sellest järgmiste kiitvate sõnadega:
"Salem's Lot'i" kui low-key väikelinnaloo puhul on primaarne just atmosfäär ja kuna see televisioonis näitamiseks tehtud on, esinevad niiehknaa teatavad piirangud selle osas, mida üldse näidata tohib. Niisiis on üllatav, et vampiirika režissööriks valiti Tobe Hooper, kes oli tollal värskelt tuntuks saanud "The Texas Chain Saw Massacre'iga" - filmiga, mida võiks kirjeldada kui kohati mõistusevastast orgiat, kus ühte visatud lakkamatud kriisked, soerdid, undav mootorsaag ja pritsiv veri. "Salem's Lot" on tasane kulgemine: päise päeva ajal on kõledas Jerusalem's Lot'i linnakeses rahu ja vaikus, alles öö saabudes hakkavad ebamaiste olevuste siluetid libisema üle katuseharjade. Õõvastavaim neist nosferatulik esivampiir Barlow, kelle morda on päris nightmarish.

Üheks eriliseks maiuspalaks on ka halbade filmide "Citizen Kane'iks" tituleeritud "The Room", mis alles hiljuti kümne aasta vanuseks sai. Ometi pole filmi populaarsus kahanemas, vaid hoopis kasvamas — sellel korraldatakse siiani erakordselt edukaid seansse, mille käigus fännidel võimalik end täiesti vabalt tunda ning filmi tegelaste eeskujul saalis jalgpalli loopida; samuti tuli alles välja raamat "The Disaster Artist", kus "The Room'is" Marki rolli täitnud Greg Sestero jutustab filmi võtetel sündinust ja selle salapärasest, paljude poolt nõdrameelseks peetavast autorist Tommy Wiseaust. Wiseau mitte ainult ei kirjutanud ja lavastanud "The Room'i", vaid mängib selles ka peaosa ning rahastas filmi tegemise tervenisti ise, mis andis talle vabad käed selle osas, kuidas film teha. Sattuda "The Room'i" sõnulseletamatult pentsikusse maailma on tõeliselt eriline tunne, mida armastan ikka ja jälle kogeda. Nii sõprade seltsis kui omaette. Juhtumisi lugesin hiljuti ka nimetatud raamatut (mille põhjal James Franco muuhulgas filmi tahab teha) ja kirjutasin sellestki arvustuse:
Tommy Wiseau on, nagu öeldakse, quite a character. On olnud alati mõistatus, kui vana see muppet päriselt on ja kust ta tuleb, aga kõige tõenäolisemaks variandiks peetakse mõnd Ida-Euroopa riiki. Loomulikult ei ole välistatud, et hoopis paigast, mis planeet Maast väga kaugel asub, sest tema maneerid on nii ebamaised, ja tõsiasi, et ta "The Room'i" nii tõsiselt võtab, viitab tõsistele luuludele. Mäletan, et esimest korda "The Room'i" vaadates uskusin, et Wiseau tegelane Johnny on lihtsalt kõnedefekti või suisa vaimse puudega (minu lemmik on vist Scotchka-stseen), ent Wiseau'ga läbi viidud intervjuudest videosid nähes mõistsin, et mees... ongi niisugune. "The Room" valmis ainult tänu sellele, et Wiseaul juhtus olema tänu tohutult palju raha (kommi, nagu ta ise selle kohta ütleb) ja seega oli tal võimalik mitte ainult filmi tegemisega kaasnevad kulud korvata, vaid osta veerand miljoni dollari eest tehnikat, mida olnuks kordades odavam ja mõistlikum olnud lihtsalt rentida. Filmi vaadates ei oskaks eales arvata, et selle eelarve ulatus miljonitesse dollaritesse.

Äsja tehti teatavaks, et alaprogrammi 80's coming back raames on võimalik näha üht olulisimat žanrifilmi tollest perioodist: John Carpenteri sünget "Escape from New York'i", mis tõi laiema tuntuse peaosatäitjale Kurt Russellile. Viimase kehastatud Snake Plissken — sarkastiline silmaklapiga macho, kes saadetakse sõna otseses mõttes linnasuuruseks vanglaks saanud NYC'sse, et viimane päästaks vangistusse võetud presidendi — on üks ikoonilisemaid märulifilmitegelasi üldse. Filmi ähvardavalt tume õhustik ning ainuisikuliselt Carpenteri poolt loodud primitiivne, ent rütmiline muusika teevad "Escape from New York'i" pimedas kinosaalis vaatamiseks neetult sobivaks.

Tänavuseks ekstreemfilmiks on 1988. aasta draama "Men Behind the Sun", üks väljakutsuvamaid filme sõjakoledustest ning inimjulmusest. Šokifilmidega tuttavatele see kultusfilm tutvustamist ei vaja, ülejäänutele on see ideaalne moodus endale meelde tuletada, mida viimati söödud sai. Kes loomi tulihingeliselt ei armasta ja vähegi julgust omab, saab selle filmi näol samas hea võimaluse näha ilustamata kujul, kuivõrd jubedaid eksperimente on lähiajaloos inimesed viinud läbi teiste inimeste peal. Omalt poolt julgen soovitada veel slasherit "Hatchet 3", mis kolmas ja vaieldavalt arulagedaim osa retrohõngulises seerias, mille eestvedajaks noor talent Adam Green. Kõikide teiste programmis olevate filmidega lähemalt tutvumiseks vaata siia; samuti tasub silma peal hoida festivali Facebooki lehel, kust võib leida nii kohalike filmiasjatundjate soovitusi kui üldisemat värsket informatsiooni üritust puudutava kohta. Teravaid festivalielamusi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar