Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 21. aprill 2014

"Oculus" (2013)

Äkki on asi selles, et mu saatus oli üles kasvada päris õõvastava atmosfääriga majapidamises, aga ma tõepoolest ei mäleta, millal üks õudusfilm mind viimati nõnda puudutas. Ma pole endiselt näinud Mike Flanagani kiidetud "Absentia't", kuid värske "Oculus" annab igatahes mõista, et Flanagani näol on tegemist filmitegijaga, kelle ettevõtmisi mõtet jälgida. Päris pärliks ma "Oculus't" nimetada ei raatsi, sest film kasutab vahepeal teatavaid odavaid manöövreid ning peaosatäitjad meenutavad pigem nukke kui reaalseid inimesi (ilmselt süüdi ohter meik, millega nad kaetud on) ning muudavad loo seetõttu kuidagi ebausutavaks, aga nüüdisajal kohtab harva õudusfilme, mille lugu nii mitmetahuline ja psühholoogiliselt intrigeeriv on. Ainuõige olekski nimetada "Oculus't" pigem leidlikuks psühhodraamaks kui õudusfilmiks.

Põhjus, miks seda üldse õudusfilmiks saab nimetada, on üks müstiline peegel, mille algupära justkui tuletatud Stephen Kingi loost "1408" ja mis väidetavalt põhjustab inimeste hullumist, aga "Oculus" rakendab seda rohkem nutika vahendina, et näidata, kuidas inimene kipub kasutama fantaasiat, et omada mingisugustki seletust reaalsetele õudustele enda elus. Ühtlasi pakub film põnevaid arusaamu sellest, kui palju võivad erineda ühes ja samas kodus üles sirgunud inimeste mälestused ning milline jälg on oht jätta lapsepõlves kogetud traumal. Süžee on küllalt leidlik, et seda oleks võimalik mitmeti tõlgendada. Kujutatavaid üleloomulikke nähtusi ei pruugi üldse tõsiselt võtta. Ennekõike on "Oculus" draama sellest, kuidas võib lapsi vaimselt mürgitada vanemate hullumine. Loogiliselt saavad koletised olla vaid need, kes meid üles kasvatavad või meiega voodit jagavad, mitte mingi hävitamatu peegel (mis antud filmis on pigem suvaline MacGuffin). "Oculus" püüabki näidata, kuidas selliste koletistega kokku puutunuil on kombeks luua absurdseid ettekäändeid, et pääseda nendega seotud mälestuste haardest. Kes teab, mida toob tulevik, aga mul pole probleemi nimetada "Oculus't" üheks tugevamaks 2014. aasta õudusfilmiks. Loodan, et peatne "Deliver Us from Evil" on sama asjalik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar