Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 7. aprill 2014

"Stage Fright" (2014)

Kaasajal on natukenegi ainulaadset slasherit kohata sama väike lootus kui vee peal kõndimisega hakkama saada, nii et pentsik muusikali-slasheri hübriid "Stage Fright", ehkki kaugeltki mitte perfektne, on omaette ime. Žanrifilmidest uudiseid vahendavatel saitidel nähtud pildid tekitasid minus uudishimu üksnes selles figureeriva maniaki kurjakuulutava välimuse pärast, kuid "Stage Fright'i" reaalne tugevus on selle hea huumorimeel, millest annab aimu juba filmi alguses tehtav teadaanne: "The following is based on true events. While the names have been changed to respect the victims and their families, the musical numbers will be performed exactly as they occurred." Lisagem juurde klassikaliste slasherite eeskujul tehtud mõrvastseenid ja needsamad värvikad laulunumbrid ning tulemuseks ongi üsna krõbedaid elamusi pakkuv sõltumatu õudukas, mis pole kõigest viisakas torge "Glee", "High School Musical'i" ja sarnaste aadressil, vaid ka värskendav vaatamine paadunud õudusfilmihuvilisele.

Ehkki uudne lähenemine väsimuse märke ilmutavale žanrile on kahtlemata tervitatav, pole lennukas "Stage Fright" prii puudustest: see pole visuaalses plaanis eriti huvitav, laulud pole hullupööra kaasahaaravad (võrreldes näiteks "The Rocky Horror Picture Show'ga", mis mõnes mõttes "Stage Fright'i" eelkäijaks on) ning paar asjalikku nalja on venitatud nii pikaks, et need muutuvad nõmedaks. Kindlasti tunneb igaüks imeliku mentaliteediga inimesi, kes tahaks järve viskuda, kui peavad sunniviisiliselt näiteks Celine Dioni kuul(a)ma. Muhedaim ongi deemonlik tapja, kes pole vaid pühendunud muusikalivihkaja (ja tänapäeval on selliseid meie seas kole palju), vaid temperamentne metallistki. Kui ta just kellelegi noa kõrri äsamisega ametis ei ole, peidab ta ennast hämaras ruumis ja röögib hullumeelsel toonil: "You sound so lame, stuck inside your stupid dream. You don't know pain, now I'm gonna make you scream!" Harmoonia on tema jaoks agoonia!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar