Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 24. aprill 2014

"The Amazing Spider-Man 2" (2014)

Nüüdseks vist unustushõlma vajunud "The Amazing Spider-Man" pole otseselt vilets, kuid minu meelest puuduvad sellest energia ja isikupära, mistõttu ei paku film vähimatki närvikõdi. Marc Webb'il olid ülimalt mugavad võimalused selle superkangelasega puhtalt lehelt alustada, seega pidanuks film kordades kaasahaaravam välja kukkuma. Paistab, et asjakohase perekonnanimega režissöör sai õnneks pihta, millega esimesel katsel eksis ja võttis südameasjaks tehtud vigu mitte korrata, sest mitte ainult ei pakata käesolev järg nii energiast kui isikupärast, vaid ka suurtest tunnetest, mida väljendab valik võrdselt tähtsaid tegelasi. Seda ma muidugi tähtsustan, sest leian, et suurepärase koomiksifilmi saladuseks on see, kui otstarbekat, mitmekülgset kasutust on leitud karakteritele. Mulle ei paku erilist lõbu näha hoogsaid lahinguid pidamas keebikandjaid, keda pole püütudki lähemalt tutvustada.

"The Amazing Spider-Man 2" on konkeetselt öeldes film, mis töötab igal võimalikul tasandil. Jah, ka draamana — võib üllatada, kui liigutavad on filmi tundeküllasemad hetked. "The Amazing Spider-Man 2" on seejuures värviküllasem ja lõbusam kui esimene jagu (mis kasutas justkui Nolani eeskujul ainult tumedaid toone), kuid see ei tähenda, et tegu oleks kergemeelse filmiga. Spider-Man'i käitumine on, jah, lõbusam kui (kunagi) varem, sest Andrew Garfield tunneb end sümboolses kostüümis eriti mugavalt, aga ülejäänud tegelaste tundemaailm on kordades koledam. Igaüks — nende seas ka Peter Parker ise, kui ta parajasti tööriietuses pole ja nalja visates inimelude päästmisega ei tegele — on omal moel antisotsiaalne; suremas kas üksildusse, surmavasse haigusse või murtud südamesse. Näiteks kangelase vastased pole tüüpilised maailmavallutusplaanidega tolgused (kellesuguseid kipub analoogilistes filmides liiga sageli kohtama), vaid saanud tahtmatult koletisteks oma inimlike puuduste pärast.

Võtkem kas või Max Dillon, kes saab elektrit kontrollivaks kurjamiks nimega Electro: ta on üksildane ja ignoreeritud ning kui ta ühel hetkel saab ta omama sõnulseletamatut jõudu, vallandub Max'is ka peidus olnud raev, mida kujundanud kolleegide jt. ükskõiksus ta suhtes. Electro kõrval pühendub film ka Oscorpi uueks omanikuks saanud Harry Osborni sisemistele piinadele (veendusin taas, et ükski näitleja ei mängi apaatseid noorsande veenvamalt kui üliandekas Dane DeHaan) ning Peteri ja Gwen'i suhtele. Nende armastus on kallis ning hell ja kui korraga langeb kahtluse alla nende lootus tulevikuski teineteise embuses olla, on see päris puudutav.
Filmis on kolm suurejoonelist action-stseeni, mida võib tunduda 140 minuti pikkuse filmi kohta vähe, aga kuna tegelaste interaktsioonid on nõnda haaravad, ei teki kordagi kihku lihtsalt Spider-Man'i ringi lendlemas näha. Electro, kelle relvaks on mõistagi elektrivool, korraldab valgusküllases New Yorgis paar katastroofilist tulešõud, küpsetades elusalt jalakäijad, kes teele ette jäävad, ja pannes kaardimajade kombel varisema kõrghooned.

Teatud hetkel tekib tunne, et eriefektide ja 3D-trikkidega on kohati ülemeelikukski mindud, aga teadupärast ei kipu uhkeimgi tulevärk tänapäeval kinokülastajaid rabama, nii et Webb'ile ei maksa pahaks panna, et detailidele nii palju tähelepanu osutas. Muu hulgas on rakendust leidnud viltune rakurss, mis annab kogu filmile jumet, ja kakofooniline dubstepi-laadne muusika ("Electro hümn"), mis paraku on pigem frustreeriv. Kuna filmis on ohtralt süžeeliine, kipub "The Amazing Spider-Man 2" lõpupoole koost lagunema, kuid lunastab kõik pika epiloogiga, mis tõesti pitsitab südant. Minus kutsus film esile kõik esmatähtsad emotsioonid ja seega nimetaksin filmi üheks esinduslikumaks superkangelase-seikluseks üle tüki aja. Ilus ühtlane lugu sellest, et kõiki pole parimagi tahtmise juures võimalik päästa (eriti kuna mõned on juba hukule määratud). Neilegi, kes püüavad aeg-ajalt üksildust, lootust ja tähelepanuvajadust lahti mõtestada, on filmil vahest üht-teist pakkuda. Võib-olla on põhjuseks mu pettumine 2012. aasta filmis, aga "The Amazing Spider-Man 2'le" jagub mul küll ainult kiidusõnu. A superhero movie done right, kui minu käest küsida. Liigutav, intiimne ja põnev.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar