Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 5. aprill 2014

"The Legend of Hercules" (2014)

Ma ei oska aimata, mis Renny Harlini nähtavasti Finlandiast rikki joodud ajunatukeses toimus (eeldades, et seal üldse midagi toimus), kui soomlasest režissöör "The Legend of Hercules" võtteplatsil vägesid juhatas. Film on isegi Harlini kohta nii peadpööritavalt kehv, et mul on häbi elada mehe sünnikoha vahetus läheduses — nüüd ei jää üle muud kui kähku asjad pakkida ja Shanghaisse kolida. Filmis on stseen, kus nimikangelaselt päritakse, milline mees ta õigupoolest on, mispeale viimane mõtlikult vastab: "I don't yet know", mis peegeldab perfektselt asjaosaliste teadmisi tema legendist. Ainsaks ühiseks jooneks kõigile tuttava "õige" Heraklese ja Kellan Lutzi mängitud pseudo-Heraklese vahel on (justkui mõnest videomängust välja karanud) Nemea lõvi, kellega musklimees ühes põgusas stseenis maadleb.

"The Legend of Hercules" pole enamat kui veretu ja tundetu seikluslugu, mis kõige vaimuvaesemal moel on kokku traageldatud ülepakutud aegluubiga "rikastatud" kähmlustest, justkui "300" võtetest üle jäänud turvistest-toogadest, nürist dialoogist ning mõistagi lihastest. "Gladiator'ist", "Spartacusest" ja teistest sword-and-sandal žanrisse sobituvatest filmidest-seriaalidest on inspiratsiooni ammutatud palju, originaalsust ning tõepärasust tuleb aga tikutulega taga otsida. Ainsa tugevusena tooksin välja ühe erootilise stseeni, mis on tõsise pühendumusega tehtud ja raputab hetkeks välja koledast koomaseisundist, millesse "The Legend of Hercules" mõistuse ja närvikava proovile panna otsustanud vaataja esimestest minutitest viib. Nüüd on veel enam põhjust oodata teist tänavust Heraklese-filmi ehk "Herculest", mis ei paista just ka kellegi meistriteos olevat, kuid vähemalt saab selles näha Vana-Kreeka mütoloogiast tuttavaid monstrumeid.

Isegi Disney joonisfilm 1997. aastast näitab lähtematerjali vastu suuremat lugupidamist üles kui Renny Harlini inetu lärakas. Ahjaa... Kellan Lutzil on sama palju karismat kui kartulil. Kuidas saab selline meesterahvas näitlejaks? Ma ei teadnudki, et Herakles peaks välja nägema nagu mõni pohmelli käes vaevlev sibul, keda võib suvalisel laupäevahommikul näha Statoilis järjekorras seismas, et üks kuum burks hinge alla saada.

Why the long face? Isegi hobune saab aru, et tema karjäär on läbi...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar