Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 14. mai 2014

"A Place in the Sun" (1951) / "Beyond Re-Animator" (2003) / "Jonestown: The Life and Death of Peoples Temple" (2006)

"A PLACE IN THE SUN" (1951)

Sünge romantiline draama sellest, mida inimene on nõus armastuse nimel tegema. Mehel nimega George Eastman tekib palav armusuhe kauni seltskonnadaami Angelaga, kuid mees on juba seotud teise naisega ning peab seega tegema valiku, et tagada endale roosiline tulevik. Ehkki ta on seadnud ennast olukorda, kus iga otsus tooks kellelegi südamevalu, on mehe probleemid sõnadega lahendatavad. Ometi on armastusest pime George nõus rakendama eriti külmaverelisi meetmeid, et oma tahtmist saada, nii et lõpuks muudab ta oma elu raskemaks kui isegi ühe armunu oma olema peaks. Iseenda isekuse, süüdimatuse ja kogematusega tagab ta sellele segasele muinasjutule väga traagilise lõpu. Kuna nõnda paljudes kuldajastu romantikafilmides on tegelased lihtsameelsed ning lapselikud ja armuafäärid muretud, on vaheldustpakkuv näha filmi, kus nii armastus kui dilemmad, mida see võib põhjustada, omavad nõnda õudseid tagajärgi. Ja mis kõige parem: see on üllatavalt usutavgi. Seda tänu suurepärasele keemiale Montgomery Clifti ja Elizabeth Taylori vahel, sest kuna nad suudavad vaeva nägematagi veenda, et George ja Angela on teineteise jaoks loodud, ei pane George'i süüdimatud toimingud ka silmi pööritama. Mitu olulist stseeni on filmitud maalilisel Tahoe järvel, mis kindlasti kaunistanud miljoneid postkaartegi. Ilus! Kuus Oscarit.

"BEYOND RE-ANIMATOR" (2003)

Kõige nigelam jagu "Re-Animator'i" triloogias. "Re-Animator'i" põhilised tunnusmärgid nagu Herbert West, tema erkroheline seerum, misogüünia, labaselt perversne huumor ning ringiloivavad zombid on siin ilusti olemas ning vangla isegi huvitav tegevuspaik, aga kõrvalosatäitjad on alla igasugust arvestust ning film ise häirivalt telefilmilik. Üks sulnis blondiin (kellel filmi jooksul riideid muudkui vähemaks jääb) ning põhjalik grimm filmi päästa ei suuda. Avastseenis astub muuseas üles üks piimalembene lõuata zombi, kes peaks ilmselt olema peen austusavaldus "Day of the Dead'ile". Kuna doktor Herbert West on amoraalsest tegevusest hoolimata nii karismaatiline, ei ütleks ma samas veel ühest järjest ära. Filmi lõpp jätab mulje, et režissöör Brian Yuzna on minuga selles osas samal meelel, aga ju siis pole siiani suudetud selleks vajalikku raha kokku kraapida. Westi mängivat Jeffrey Combs'i võis alles hiljuti näha thrilleris "Would You Rather", kus näitleja suutis samamoodi täiesti maniakaalse tegelase veidralt sümpaatseks mängida. "Re-Animator" on üks meeldejäävamaid kaheksakümnendate õudusfilme, mida pole kahju mitu korda vaadata, järgede puhul piisab kindlasti ühest korrast. Kehvad need samas otseselt pole — pigem keskpärased.

"JONESTOWN: THE LIFE AND DEATH OF PEOPLES TEMPLE" (2006)

Täispikk dokfilm, mis annab põhjaliku ülevaate reverend Jim Jones'ist ja tema loodud Peoples Temple'i kirikust, mille liikmeskond koosnes valdavalt usuhulludest mustanahalistest. Seitsmekümnendate alguses otsustas Jones (kes nägi välja nagu Martin Sheen...) koos sadade tulihingeliste järgijatega migreerida Guyanasse Lõuna-Ameerikasse, kus kõik lootsid elada idüllilist elu, kuid pikapeale sai selgeks, et kuumus, kehvad elutingimised ning paranoia Jones'i suhtes teevad selle raskeks. Radikaalne reverend polnud niivõrd armastav juht, kuivõrd pealetükkiv hirmuvalitseja, nii et inimesed, kellele elu veidras linnakus meele järele ei olnud, sundisid ennast korraldusega lihtsalt leppima. Jonestown'ist sai ajalugu aga eriti košmaarsel moel: 1978. aastal palus hullunud Jones oma järgijatel koguneda, serveeris neile tsüaniidiga segatud karastusjooki ja käskis kõigil enesetapp sooritada. Kogudus ei hakanud vaidlemagi. Peaaegu tuhat inimest (kellest umbes viiendik olid lapsed) võttis endalt keset džunglit üheskoos elu, põhjustades ühe suurima tragöödia USA lähiajaloos. Ma isiklikult kuulsin Jonestownist alles siis, kui nägin hiljutist õudusfilmi "The Sacrament" (arvustus), mis sellel sündmusel põhineb. Dokumentaalfilm, ehkki lünklik, on igatahes kordades huvitavam, pannes taas kord mõtlema inimeste mõjutatavuse üle, ja lindistused toimunud massienesetapust on judinaidtekitavamad kui ükski stseen "The Sacrament'is". On hirmutav, et eksisteerib liidreid, kellel teiste üle nii palju võimu. Film on muuseas tervenisti YouTube'is olemas:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar