Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 15. mai 2014

Ben Hamper - "Rivethead: Tales from the Assembly Line"

Kes oleks julgenud arvata, et ühe endise liinitöölise memuaar võib nõnda kaasahaarav olla? "Rivethead: Tales from the Assembly Line'i" autoriks on mees nimega Ben Hamper, kes oli 70ndatel sunnitud paremate väljavaadete puudumisel muretsema töö General Motorsi tehases, kuhu jäi endasugustega autosid kokku panema peaaegu kümneks aastaks. Ühel hetkel hakkas sõnaosavusega õnnistatud sinikrae kirjutama ka arvamusveergu kohalikule ajalehele Flint Voice (hiljem Michigan Voice), mille eestvedajaks polnud keegi muu kui Michael Moore — mees, kellest sai pärast armastatud dokumentalist. Hamperi kolumn "Impressions of a Rivethead", mis kirjeldas valdavalt keerulist igapäevaelu GM'i tehases, kujunes manduvas Michigani linnas ruttu populaarseks; laiema tähelepanu ette tõi Hamperi jälle Moore'i debüütfilm "Roger & Me", mis vaatlebki GM'i tegevuse mõju Flinti linnale (see on nimelt GM'i koduks). Umbes siis asuski mees kirjutama käesolevat raamatut, mis ilmumise järel peatselt bestselleriks kujunes. Michael Moore, kes ise väga napilt tehasetöölise elust pääses, arvab raamatu eessõnas nõnda: "What has resulted on these pages, I believe, is a masterpiece of writing which paints a darkly humorous account of working class life in America. It establishes Ben as an important voice of the nineties, one which I'm sure we will hear from again and again." Olen suur memuaaride ja elulugude fänn ning loetuist kuulub terav "Rivethead" kahtlemata omanäolisemate hulka, pannes nukrust tundma, et mees pole rohkem raamatuid kirjutanud (nii et selles osas Moore eksis), sest Hamperil kui küünilisel, aga elukogenud ja karastunud mehel on tõepoolest oma hääl. Loomaks võimalikult köitev ettekujutus rusuvast töökeskkonnast, mida mees pidi ühes tuhandete teistega nii kaua kannatama, kasutab mees tehases omandatud žargooni ja sardoonilist huumorit. Tema keelekasutus on otsekohene ja pikantne, aga intelligentne... nagu eeldakski inimeselt, kellel oli kooliaastatel kombeks uimastitarbimise ja popitegemise kõrvalt luulet kirjutada.

General Motors plekkis tehaserottidele nii utoopilisi summasid, et tihtilugu leidis Hamper sokisahtlist sajadollarilisi, mille olemasolust ta teadlikki ei olnud, aga kõrge palk ei olnud suurem asi motivaator. Tehas, mida Hamper kutsub tabavalt džungliks, oli lärmakas, räpane ja dekadentlik paik, kus rutiin tekitas enesetapumõtteid, aeg justkui seisis ja kõige karmimadki mehed pikapeale sassi võisid minna (üks autori kolleege viskas vedru välja juba mõned nädalad pärast tööleasumist, tappes koduloomaks võetud hiire). Pikkade aastate jooksul, mil Hamperi elu koosnes ainult valmimisjärgus veokitele uste ja muu installeerimisest ning vabadel õhtutel baarides odavatele naistele külge löömisest, kujunesid temas välja rasked tunded, mis seda raamatut kirjutades ühekorraga välja pääsesid. Mees müüs hinge industriaalsele kuradile and lived to tell the tale, ehkki vaimse tervise ja eneseväärikuse arvelt. Karm ja kurb, kuid ka äärmiselt vaimukas raamat elust enesest. Slice of life, nagu öeldakse. Enim jäid meelde sürreaalsed meenutused maskotist, kellega GM lootis propageerida kvaliteetset tootmist, tõstmaks džunglis töömoraali. Hiiglaslik kass, kelle nimeks sai Howie Makem ja keda võis vahelduva eduga näha tehase ruumides ringi patseerimas aastaid, võitis kohemaid tööliste armastuse (mis muutus ajapikku põlguseks) ja oli ainsaks armetuks lüliks nende ning juhatuse vahel, kelle süüdimatud, veidrad otsused avaldasid džungli sisekliimale kord head, kord halba mõju. Mõnes mõttes ongi Howie selle loo südameks.

The management at the Truck Plant decided what the Quality concept really needed was a mascot. Conceived in a moment of sheer visionary enlightenment, the plan was to dress up the mascot as a large cat. Fittingly, this rat-in-cat's clothing was to be called Quality Cat. Somewhere along the line, an even more brilliant mind upstairs decided that Quality Cat was sort of a dull title. Therefore, a contest was organized in an attempt to give the Quality Cat a more vital name.
Hundreds of crafty welders, screw jockeys and assorted shoprats immediately began clunking their heads in an effort to christen the hallowed cat. Management announced that they would reward the most creative of these entries with a week's use of a company truck. Hot damn! The eventual winner of the contest was a worker who stumbled upon the inspired moniker Howie Makem. Sadly, my intriguing entry, Wanda Kwit, finished way the hell down the list somewhere right between Roger's Pussy and Tuna Meowt.
Howie Makem was to become the messianic embodiment of the Company's new Quality drive. A livin', breathin' propaganda vessel assigned to spur on the troops. Go ahead and laugh, I know I did. Just for a moment, imagine the probing skull session that took place in some high-level think tank the day Howie was first brought to mention.
"You know, slogans on coffee cups just ain't gettin' it, Bill."
"You're absolutely right, Ted. We need something more dynamic. More upbeat."
"Hey, why don't we give the men their own kitty cat!"
"Kitty cat? Hmmm, I like it! A large kitty cat! Ted, you're a genius!"
Howie Makem stood five feet nine. He had light brown fur, long synthetic whiskers and a head the size of a Datsun. He wore a long red cape emblazoned with the letter Q for Quality. A very magical cat, Howie walked everywhere on his hind paws. Cruelly, Howie was not entrusted with a dick.
Howie would make the rounds poking his floppy whiskers in and out of each department. A "Howie sighting" was always cause for great fanfare. The workers would scream and holler and jump up and down on their workbenches whenever Howie drifted by. Howie Makem may have begun as just another Company ploy to prod the tired legions, but most of us ran with the joke and soon Howie evolved into a crazy phenomenon.

Lisaks heitsin pilgu peale eelmainitud dokumentaalfilmile "Roger & Me", mis pakub tegelikult üllatavalt palju väärtuslikku lisainformatsiooni, sest "Rivethead" ei selgita spetsiifiliselt General Motorsi ebadiplomaatilise käitumise asjaolusid ja selle laiemaid tagajärgi. "Roger & Me" uurib lähemalt, mis sundis enam kui perspektiivikat General Motorsit Flintis tehaseid sulgema, mis toimus selle tulemusena tööliste eludes, millist mõju avaldas suur töötus tervele linnale ja kui osavõtmatud olid töötuse põhjustanud pintsaklipslased (eeskätt tabamatu esimees Roger Smith). Film viib otse probleemide koldesse, sest valdav osa sellest ongi filmitud Flintis — linnas, kus General Motors möödunud sajandi algul asutati ja nii Ben Hamper kui Michael Moore üles kasvasid. Ma ei teagi, mis on kurvem: see, et enda elud tehasetööle pühendanud inimestele nõnda peale sülitati või see, et need inimesed (nagu Hamper) ei saanud selles osas midagi tehagi. Hamper, keda viie aasta jooksul viis korda koondati, mainib raamatus, et ehkki koondatud töölistele maksti päris korralikku kompensatsiooni (eriti Jimmy Carteri ajal), muutuvad laupäevad kähku närvesöövaks, kui nädal ainult laupäevadest koosnebki. Eks ole ju irooniline: kui pead GM'i džunglis tööl käima, vihkad seda kogu südamest, aga kui suurfirma su teeneid ajutiselt ei vaja, tahad sa sinna ikkagi tagasi. Moore'i ajujaht Roger Smithile on huvitav ning kaadrid manduvast Flintist (mis vahepeal valiti halvimate elutingimustega linnaks Ameerikas) kurvastavad ja nõutuks tegevad. Ja The Beach Boys'i 'Wouldn't It Be Nice' pole vist kunagi nii tabavat kasutust leidnud. Isegi mitte filmis "50 First Dates".

Ben Hamper. Kaader filmist "Roger & Me" (1989)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar