Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 10. mai 2014

"Child of God" (2013) / "Enemy" (2013) / "Performance" (1970)

"CHILD OF GOD" (2013)

Kuna Cormac McCarthy "Child of God" on üks ägedamaid raamatuid, mida lugenud olen, küsin ma endalt nüüd, miks pidin erutuma, kui aastate eest kuulsin, et James Franco selle põhjal filmi plaanib teha — pidanuksin aimama, et film ei suuda parimagi tahtmise juures olla pooltki nii kõikevõitvalt lüüriline kui romaan, mis loo grotesksusest hoolimata peidab endas suurt hulka kõlavaid, kauneid lõike. McCarthy kirjeldab hämmastavalt meisterliku sõnaosavusega, kuidas äbarik Ballard, käes jahipüss ja seljas närused riideräbalad, Jumalast hüljatud mägimaal ringi uitab ja pahandusi otsib; seda vaadata pole aga pooltki nii lummav. James Franco kiindumus Southern Gothicusse pole saladus (mees tegi filmi ka Faulkneri "As I Lay Dying" põhjal, mis üks tuntumaid teoseid selles žanris) ning jagab selgelt mu austust McCarthy romaani vastu, ent pidanuks jätma selle projekti mõne asjatundlikuma visionääri hooleks. Kohati mind häiribki, et ta nii olulistest romaanidest madalaeelarvelisi sõltumatuid filme toodab. "Child of God" on märkimisväärselt toores ja naturalistlik nagu peaks ja mõnusalt raamatulähedane, kuid suutmatu jäljendama selle peent ilu.

"ENEMY" (2013)

Atmosfääri poolest David Lynchi ja loo poolest Cronenbergi filme meenutav psühhodraama, mille režissöör Denis Villeneuve tegi ka ühe möödunud aasta tugevama põneviku "Prisoners". Mõlemas astub üles Jake Gyllenhaal, aga kui viimases on terve kuulsate näitlejate ansambel, siis "Enemy" on tervenisti tema kanda, ja ehkki ma pole endiselt otsustanud, kas teda on paslik suurepäraseks näitlejaks nimetada, ei käi nii psühholoogilisse mõistatusse kukkuva professori kui tolle teisiku rollid staarile üle jõu. Kuna Villeneuve mõistab ideaalselt kaadrikompositsiooni ja selle olulisust, on "Enemy" muidugi laitmatult üles võetud. Filmi monotoonne meeleolu ja temaatiline üksluisus on seevastu frustreerivad. Kes kipuvad olema eriti valivad filmide suhtes, mille missioon on vaatajas järjepideva vigurdamisega võimalikult palju segadust tekitada, sundimaks toimuvale isiklikke tõlgendusi otsima, ei pruugi "Enemy'st" ülemäära naudingut saada. Vahel jääb mulje, et just need kangekaelseimad müsteeriumid on vaimuvaeseimad. "Incendies'i" ja "Prisoners'i" kõrval on "Enemy" pigem personaalne pisiprojekt, mis ei püüagi esmakordsusega hiilata (kui välja arvata meeldejääv lõpp, mis peaks kisama panema igaühe, kes ämblikest lugu ei pea). San Francisco Chronicle'is ilmunud arvustus kirjeldab filmi küll tabavalt: ""Enemy" is what might happen if someone let Terrence Malick make a "Twilight Zone" episode, with a quick rewrite by David Cronenberg."

"PERFORMANCE" (1970)

Fragmentaarne visioon, mis valminud uimastite ja seksi koosmõjul; tähelepanuväärne kas või sellepärast, et film on just nende komponentide pärast palju isikupärasem ning äärmuslikum kui teised tol ajal valminud linateosed. Ometi mulle niisugused ebamäärased pooleteisetunnised muusikavideod üldiselt korda ei lähe, isegi kui pigistada antud juhul silm kinni ühe peaosatäitja Mick Jaggeri ülbuse ja edevuse suhtes. Filmi eelarveks oli nähtavasti paarsada tuhat ruutu hapet, mis tähendab muidugi, et asjaosalised tegutsevad tsoonis, kuhu kõige ambitsioonikamad kunstnikudki ligi ei pruugi pääseda, kuid aastakümneid hiljem tekitab see eksperimentaalne, julgelt eklektiline väike tükk filmikunsti pigem kärsitust. Ainult avameelsetele friikidele! Kindlasti oleks film reljeefsem, kui see oleks muusikalisem, aga kuna erimeelsuste tõttu ei loonudki The Rolling Stones sellele soundtracki (nagu algselt plaanitud), on selles individuaalseid laule minimaalses koguses. Mulle tuli muide meelde, et algselt pidid Stanley Kubricku "A Clockwork Orange'is" Alexit ja tolle drooge kehastama The Rolling Stones'i liikmed... ei kujuta ette, kuidas see oleks välja kukkunud, aga Mick Jagger oleks seda ümarat kubemekatet kindlasti uhkusega kandnud.

1 kommentaar:

  1. Õigemini The Rolling Stones pidi tegema "A Clockwork Orange'i", enne kui see projekt Kubrickule edasi liikus.

    VastaKustuta