Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 7. mai 2014

Crystal Zevon - "I'll Sleep When I'm Dead: The Dirty Life and Times of Warren Zevon"

So much to do, there's plenty on the farm
I'll sleep when I'm dead
Saturday night I like to raise a little harm
I'll sleep when I'm dead...
Warren Zevon (1947-2003) peaks olema üks sellistest muusikutest, kes pikemat tutvustamist ei tarvitse, ent ometi on veidralt vähe inimesi, kes tema loominguga lähemalt tutvunud on või temast üldse kuulnud on. Ometi töötas Zevon karjääri jooksul koos nii mõnegi populaarse artistiga, kes Zevonit väga kõrges hinnas hoidsid — Bob Dylan, Jackson Browne ja Bruce Springsteen nende seas — ning salvestas aegumatud albumid nagu "Warren Zevon" (1976), "Excitable Boy" (1978) ja "The Envoy" (1982), mille kohta ükski endast lugu pidav muusikahuviline ühtegi halba sõna ei söanda kosta.

Zevoni lauludesse süvenedes ei pane tähele vaid sõnaosavust, vaid sardoonilisust ja teravmeelsust, mis pani ta kõigist teistest tugevalt eristuma ('Poor Poor Pitiful Me'), ja küünilisemat laadi laulude kõrval kirjutas Zevon seevastu delikaatseid ballaade nagu 'Hasten Down the Wind' või 'Accidentally Like a Martyr', mida on läbi aastakümnete armastanud esitada paljud teisedki lauljad (Linda Ronstadt'i esituses said paarist eelmainitust suured hitid). Laialtlevinud arvamus on, et tegemist oli omaette geeniusega. 2002 sai alati arste vältinud muusik enda jahmatuseks teada, et põeb vähki, mille ravida püüdmiseks oli tolleks hetkeks paraku hilja. Kui ta pärast šokeeriva diagnoosi saamist David Lettermani jutusaadet külastas, uuris saatejuht kaastundlikult, milliste järeldusteni kurvad uudised ta elu suhtes viinud on, mispeale muusik vastas, et on hakanud kõike rohkem väärtustama, lausudes ka kuldsed zevonlikud õpetussõnad: "Enjoy every sandwich." Zevoni teadlikuks luigelauluks jäi paljude talendikate kuulsuste abiga tehtud "The Wind", mis tuli välja kaks nädalat enne Zevoni surma ja tõi talle postuumselt kaks Grammyt. Zevoni vaimukas ennustus läks ühesõnaga täide: "I better die quick so they'll give me a Grammy nomination". Ehkki tema muusikat ja karakterit hindan, ei olnud mul kummagi põhjal kujunenud pettekujutlusi selle osas, milline ta inimesena olla võis, nii et polnud ülemäära traumeeriv ta kunagise abikaasa Crystal Zevoni raamatu vahendusel teada saada, milline koletis ta olla võis.
Aus ja paljastav "I'll Sleep When I'm Dead: The Dirty Life and Times of Warren Zevon" (2007) ilmus aastaid pärast Zevoni surma, ent pole selgelt pahura eksabikaasa katse lahkunut halvas valguses näidata. Mees olla talle enne surma ise hingele pannud, et miski ta elukäigu puhul ei tohi jääda saladuseks. Tegu polegi niivõrd Crystal Zevoni kirjutatud biograafiaga, kuivõrd massiivse kogumikuga, mis nii fotode, Warrenit tundnud isikute meenutuste, vanade päevikusissekannete ja muu materjali abil annab tervikliku, põneva pildi muusiku elust ja olemusest. Naine on ühtluse huvides lüngad täitnud ja mõistagi on ta selleks sobivaim, kuna teadis Warrenit kõige paremini ja loomulikult ka elas temaga tükk aega koos, kuni mehe alkoholism ja sellest johtuv agressiivsus muutusid väljakannatamatuks. Mõistan, et on andekaid inimesi, kelle puhul tõrjuv või vastik käitumine on lihtsalt osa nende parandamatust ekstsentrilisusest, ent kui Warren jõi, oli ta eemalepeletavalt vastik. Ja Warren jõi seitsme- ja kaheksakümnendatel nii kuradi palju, et vahepeal tundsin lausa end sellest lugemisestki purju jäävat. On hämmastav, et ta suri alles käesoleva sajandi alguses vähki ja mitte aastakümneid varem alkoholimürgitusse. Rääkimata siis sellest, et mehele meeldis tulirelvadega mängida jne (raamatus on mainitud intsidenti, kus Zevon tulistas Magnumist vannitoas silmatud prussakat, sest tal sai villand kõigi hoiatustest, et revolvri kasutamine võib ta kurdiks lüüa või käe murda).
Raamatus on kirjeldatud ka jõhkraid, ebameeldivaid seiku, ent üldiselt pole mu loomuses kohut mõista. Ema Teresa on öelnud: "If you judge people, you have no time to love them." Seevastu leidub raamatus naljakaid lugusidki, kuna mitte ainult ei olnud Zevonil obsessiiv-kompulsiivne häire, vaid ta oli ka sügavalt ebausklik. Näiteks tundis mees sõna "cancer" suhtes nii suurt hirmu, et seda kuuldes oli ta sunnitud lahti ütlema kõigest, mida tol päeval ostnud oli; samuti keeldus ta suitsetamast sigarette, mille pakil sellekohane hoiatus (nii et kui ta alluva kord paari plokki Silk Cut'i ostma saatis, pidi too veenduma, et ühelgi pakil seda sõna ei esine). Kui üks tuttav märkas, et Zevon ostab igalt poolt just halli värvi Calvin Kleini särke, arvas ta, et mees tahab iga päev uut kanda, aga tegelikult ei võtnud Zevon särke ümbrisest väljagi, vaid pani need niisama kõrvale... tal oli seletamatu vajadus osta neid igast poest, mis neid müüs. Selge muidugi on, et lõviosa inimesi, keda raamatu jaoks intervjueeriti, ei pidanud Warrenit heaks inimeseks, kuid hoolisid temast liiga palju, et mehega suhted katkestada (või lihtsalt imetlesid ta andekust). Igatahes: teadupärast ongi deemonitest on põnevam lugeda kui inglitest. Kaasakiskuvalt konstrueeritud biograafia, hea meelega loeks edaspidigi just analoogseid. Kindlaks eeliseks on, et kui raamat peaks näiteks olemas olema, on aeg-ajalt mõnus suvalisi kohti üle lugeda, sest põhimõtteliselt koosneb see ju üksteisest sõltumatutest katkenditest. Wikipedia nimetab, muide, raamatut hoopis oral history'ks, kuid eestikeelne vaste mõistele paistab puuduvat. Goodreads'is panen hindeks 5/5 ehk suurepärane, sest olen excitable boy!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar