Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 11. mai 2014

Elton John - "Goodbye Yellow Brick Road" (40th Anniversary Super Deluxe Edition) (2014)

Elton Johni esimese topeltalbumi mahukus ja mitmekülgsus annab justkui alust arvata, et selle tegemine nõudis muusikult tavapärasest rohkem aega-vaeva, ent kui jätta välja esialgsed ebaõnnestunud katsed The Rolling Stones'i eeskujul salvestada laulud Jamaikal (kus erinevatest teguritest johtuv pingeline õhkkond kippus loometööd pärssima), valmis "Goodbye Yellow Brick Road" eriliste viperusteta, hõivates pianistist popmuusiku tähelepanu vaid mõneks muretuks nädalaks. John oli 1973. aastaks hakanud selgelt mõistma oma võimete ulatust ja muusikalisi suundi, kuhu ta need ta juhatada võisid, nii et ainult loomulik oli teha senisest suurem samm ja kokku panna midagi grandioosset, mis oleks eklektiline ja näitaks teda aega säästmata võimalikult paljude erinevate külgede alt. Topeltalbumite puhul on see ju tüüpiline; ka näiteks The Rolling Stones'i 1972. aasta "Exile on Main St.'il" on ühte visatud terve hulk erinevaid stiile, mis teeb LP muidugi ebaühtlaseks, kuid on eeskujulik näide ansambli muusikalisest laiahaardelisusest. Elton ja tema laulude tekstilise poole eest vastutav koostööpartner Bernie Taupin lõid kahasse suure hulga laule, millest peaaegu kõik "Goodbye Yellow Brick Road'il" koha leidsid, ja kui LP 1973. aastal välja tuli, saatis seda meeletu müügiedu ning tunnustus. Kindlasti on üheks tõmbenumbriks värvi- ja detailiküllane kaanekujundus, aga ka sisulise poole pealt on albumil palju pakkuda: leidub melanhoolseid ballaade ('Candle in the Wind', 'Roy Rogers') ning tempokaid rokklaule ('Saturday Night's Alright for Fighting', 'Your Sister Can't Twist'), aga ka näiteks reggaet ja kantrit ('Jamaica Jerk Off', 'The Ballad of Danny Bailey'). Ennekõike kinnitab see pompoosne ja progressiivne topeltalbum, et John pole ainult laululind ning pianist, vaid kõrk rokkstaargi. Iga laul on vitaalne, küps ja omanäoline. Meelelahutuslikust küljest ehk mitte Johni nauditavaim album, kuid oma mastaapsuses kindlasti aukartustäratavaim.
Albumi 40. aastapäeva puhul ilmunud neljast plaadist koosnev (viiest, kui arvestada DVD'd, millel kolmveerandtunnine dokfilm) eriväljaanne sisaldab lisaks "Goodbye Yellow Brick Road'ile" veel: salvestust pikast Hammersmith Odeoni '73. aasta kontserdist, paari üksikut rariteeti ning hulka moodsaid covereid albumi lauludest. Üldiselt päris habras lisamaterjal, aga Fall Out Boy versioon hitist 'Saturday Night's Alright for Fighting' on üllatavalt tõhus; niisamuti peaks mainitud Hammersmithi kontsert tooma rõõmu igaühele, kes peab lugu korralikest rokk-kontserditest. Kuna kõigist Elton Johni stuudioalbumeist on just "Goodbye Yellow Brick Road" lähedaseim hitikogumikule, on käesolev eriväljaanne seda eriti, sest kõnealusel kontserdil mängis muusik teisigi kuulsaid palasid enda repertuaaris (nende seas 'Rocket Man', 'Daniel' ja 'Your Song'). "Goodbye Yellow Brick Road" on ülevoolavusele vaatamata muidugi omaette pärl. Rolling Stone'i koostatud nimekirjas 500'st parimast albumist läbi aegade sai album 91. koha. 1973. aasta lõpus samas ajakirjas ilmunud arvustuses, mis pole küll hullupööra positiivne, kirjeldab muusikakriitik Stephen Davis albumit nõnda: "Goodbye Yellow Brick Road is a massive double-record exposition of unabashed fantasy, myth, wet dreams and cornball acts, an overproduced array of musical portraits and hard rock & roll that always threatens to founder, too fat to float, artistically doomed by pretension but redeemed commercially by the presence of a couple of brilliant tracks out of a possible 18."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar