Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 16. mai 2014

"Endless Love" (2014)

David on kindel, et soovib jääda elu lõpuni isa autotöökojas käsi määrima, ent lootusetu romantikuna kardab ta, et keegi ei saa teda neil aastail toeks olema; seevastu Jade pelgab, et teda marionetina kasutava rikka isa jalajälgedes käimine ei pruugi talle rõõmu tuua. See ongi nende peamine erinevus: poiss on juba otsustanud, mida elus teha soovib, samas kui teisel pole veel õrna aimugi, ja ehkki see on nende peamine erinevus, toob just see nad ka spontaanselt kokku. Nende romantilised tunded manifesteeruvad pilkases pimeduses — kapis elektrikatkestuse käigus — ja johtuvad hirmust, mille on tekitanud teadmatus enda tuleviku suhtes.

"Endless Love" avab tarmukalt kõnealuste noorte armastajate hirme, kuid see ei tähenda, et nad oleks tegelastena komplekssed. Ennekõike on nad ikkagi (ja olgu filmi suhkrusemad stseenid tõestuseks) Hollywoodi filmidele tüüpilised nukud, kes tikuvad teineteise külge niipea, kui emb-kumb hakkab sõrmega südamekesi õhku joonistama või maigutades armastust avaldama. Aga kuna sellised hellusest pakatavad trikid ongi konventsionaalsete romantiliste filmide puhul peamine, võib "Endless Love'i" üsna eeskujulikuks tüdrukutefilmiks nimetada. Filmis on muidugi nii läägeid stseene, et süda võib minna pahaks kiiremini kui raske pohmelliga batuudil hüpates, aga vähemalt näeb film vaeva, et Jade'i mõjuka isa kaudu tegelaste vahel konflikte tekitada, panemaks Jade'i ning automehaaniku elust unistava poisi armastus — süütu ja rumal nagu sellises vanuses ikka — korralikult proovile.

Jade'i isa peaks oma valskuses ja küünilisuses olema vastumeelsust tekitav tegelane, aga tema hirm tütre täiskasvanuks saamise ees on ainult inimlik ja suutmatus uskuda armastuse jäädavusse üdini isiklik, sest mehe enda abielust on kadunud palavus. Ja kuna ühe lapse on ta saatuse tahtel juba kaotanud, ei paku talle rõõmu mõte, et teismeline tütar võib järsku kõik kuradile saata, et nagu mõnest Springsteeni laulust välja karanud kutiga päikeseloojangusse põrutada. Teadupärast on tehtud terve hulk romantilisi filme, kus isekad täiskasvanud üritavad lapsi enda kontrolli all hoida ning püüavad endast kõik anda, et nood ei muutuks ihast rumalaks.

Tavaliselt astuvad niisugused filmid just laste kaitseks välja, püüdmaks meid veenda armastuse permanentsuses ja võimsuses, kuid tihti on see häirivalt ühekülgne, lausa naiivne; seega on "Endless Love'ist" südikas vihjata, et vahest on patriarhil (olgugi et ta on salakavalam kui madu) õiguski, sest ega film kindlust ei tekita, et tüdrukut selle poisiga roosiline tulevik saaks ees oodata... nii et vahest pole ootuspäraselt positiivne lõpplahendus tegelikult nii positiivnegi? Võib-olla on jälle õigus Raikol, kes justkui pakub, et film pole lihtsalt piisavalt leidlik ja ratsionaalne, et osata sellistele probleemidele mõelda. Olgu mis on — minu meelest on see Hollywoodi love story, ehkki tüüpilisemast tüüpilisem, piisavalt tugeva stsenaariumiga, et panna kaasa mõtlema. Migreeni ei tekita. Lõpetuseks märgiksin: "Endless Love'is" on kõige mõttetum mustanahaline kõrvaltegelane, keda ma kunagi näinud olen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar