Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 18. mai 2014

"Escape from Tomorrow" (2013) / "71 Fragments of a Chronology of Chance" (1994) / "Pacific Rim" (2013)

"ESCAPE FROM TOMORROW" (2013)

Kurioosne, aga ka väsitav ja üheülbaline väike autorifilm friikidele, mida ma omalaadsest vormist hoolimata ei söanda. Selle saamislugu tegelikult põnevam kui film ise, olles muu hulgas tõestus kaasaegse filmitehnika kompaktsusest: režissöör-stsenarist Randy Moore otsustas riskeerida ja võttis filmi tervenisti üles Disneylandis, ilma et oleks saanud selleks vajaliku loa. Et lõbustuspargi töötajatele mitte vahele jääda, filmiti kõik stseenid samasuguste käsikaameratega, nagu kasutavad seal voorivad turistidki. Ei maksa lasta ennast petta tõsiasjal, et tegevus leiab aset idüllilises Disneylandis. Pole mõtet küsida, miks Moore ei proovinudki nendega kompromissile jõuda, sest must komöödia "Escape from Tomorrow" ei pane mitte sugugi tahtma Miki Hiire seltsis suhkruvati kallal maiustada. Pigem paneb see režissööri vaimse tervise pärast muret tundma, sest tegu oma juhuslikkuses üpris õudustäratava väikese veidrusega, mis otsast lõpuni košmaarne ja määratlematu. Olemuselt nagu mõni Luis Bunueli või David Lynchi taies, aga isegi postmodernistlikum ja palju frivoolsem. HÕFF'i tänavusse programmi oleks film mõnusasti sobinud. Kultusfilmi potentsiaal on sel iseenesest olemas, sest kindlasti on küll ja küll sürrimat kino nautlevaid inimesi, keda Moore'i nägemus psühhoosist tõmbaks nagu valgusti ööliblikaid.

"71 FRAGMENTS OF A CHRONOLOGY OF CHANCE" ("71 Fragmente einer Chronologie des Zufalls", 1994)

Keegi ei kujuta olmet nii distinktiivselt kui kõmuline Michael Haneke. Tema draamade rõhutatud monotoonsus ja emotsionaalne tuimus viib ruttu transsi, millest seejärel raputavad välja koledused. Ometi ei ole Haneke filmides impulsiivse vägivalla kõrgeim eesmärk ehmatada ja provotseerida. Eitamatult lisab see väärtuslikku koloriiti, kuid on ennekõike ühiskonnakriitika ja nihilistlike vaadete pidepunktiks, õhutades diskuteerima. Nagu pealkirigi aimu annab, on "71 Fragments" autori fragmentaarseim film, tutvustades seltskonda üksteisest sõltumatuid inimesi, keda saab ühendama filmi kulminatsiooniks olev vägivallaakt. Intelligentsel kombel reedab selle sündmuse juba esimene kaader, nii et filmis domineerib ootusärevusest johtuv pinge. Meeleolu on aga ähvardav sellest sõltumata, sest Hanekele omaselt on film värvitu ja rõõmutu. Samas ei ole sellel nii püsiv mõju kui režissööri tuntumatel mängufilmidel, aga võib-olla on siinkohal süüdi isiklik kohanemus tema filmide olemusega. Kuna vorm näeb ette suurt hulka tegelasi, ei õpi neist ühtegi küll lähemalt tundma ja seega jätab nende saatus külmaks. Pealekauba polnud Haneke käsutuses sedapuhku andekaid näitlejaid (nagu Arno Frisch või Isabella Huppert), nii et filmis kujutatud flegmaatiliste linlaste kollektiivis pole ainsatki säravat nägu. Nimetatud vägivallaakt on üles võetud kiiresti ja kerglaselt, mis selle veidralt efektiivseks teebki. Eks Haneke läheneb agressiivsele käitumist kui millelegi sama rutiinsele kui telekavaatamine või lehelugemine, mis temast justkui mässumeelne on, aga mida enam telekat vaadata ja lehte lugeda, seda loogilisem see jälle tundub.

"PACIFIC RIM" (2013)

(*kordus*) Ühtegi teist tänavust filmi pole saatnud avapäeval nii meeletu edu kui "Godzilla't", mis rookis reedel USA's kokku 38 miljonit dollarit, trumbates üle hiljutised koomiksifilmid "The Amazing Spider-Man 2" ja "Captain America: The Winter Soldier" ning kinnitades lõplikult, et inimeste isu näha hiiglaslikke koletisi on suurem kui kunagi varem. "Godzilla" meeldis mõnele rohkem, mõnele vähem, nii et julgelt on hakatud kõrvutama seda aastataguse "Pacific Rim'iga" — analoogse filmiga, mis niisamuti meeldis mõnele rohkem, mõnele vähem. No ütlen kohe, et minu meelest on "Pacific Rim" oluliselt tugevam teos. Kodustes tingimustes vaadates pakuvad närvikõdi ainult Jaegerite ja kaijude duellid (mida on filmis piiratud koguses), sest kõik need vahepealsed pragmaatilised jutuajamised on lihtsalt nürid. Visuaalselt ja kontseptuaalselt on "Pacific Rim'il" siiski üht-teist ette näidata. Enim vaimustab mind tegelikult driftimine, mis kingib filmile palju emotsionaalset sügavust, sest kahe piloodi vahel on side, mis ei tee neid kõigest teineteisest sõltuvaks, vaid on ka intiimne, sest nad jagavad isiklikke mälestusi ja tundeid. On küsitud, miks Jaegereid ei kontrollita näiteks kaugjuhtimisega, selle asemel et masinad mehitada ja luua pilootide ajude vahel ühendus. No kas filmi oleks siis huvitav vaadata? Asja mõte on, et tegelased, kellest hoolime (või peaksime hoolima...) on lahingu keskmes. On oluline, et masinas on füüsiliselt sees keegi, kellel on mõistus ja hing. Del Toro oli igatahes hingega väga asja juures, kuid mulle tundub, et just tema punnitatud lapsemeelsuse pärast on film sisuliselt liiga primitiivne. Minu südant ei saa "Pacific Rim" kunagi võitma, aga minust oleks narr väita, et sel puuduvad teatud väärtused.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar