Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 15. mai 2014

"Godzilla" (2014)

Uus kauaoodatud "Godzilla" on kaasaegne, aga naeruvääraselt heitlik katse lunastada legendaarset koletist teotanud 1998. aasta filmi patud ning tuua Jaapani au ja uhkus ekraanile nõnda, nagu on teda läbi aastakümnete kujutanud stuudio nimega Toho enda kümnetes filmides. Režissöör Gareth Edwards peab Ishirō Honda käe läbi elu saanud Godzillast selgelt lugu, huvitudes nii tema sünnipärast kui tähendusest, nii et küllap paneb film heldima igaühe, kellel koletiste kuninga vastu tõsised tunded on. Ometi ei tasu kohe eeldada, et film ei ole problemaatiline. Õigustatult on peaaegu kõigis senistes arvustustes toonitatud ühte ja sama: "Godzilla's" on jalustrabavat rüüstetööd rohkem kui kulub, kuid inimestele, kelle silmade läbi seda kõike näidatakse, on keeruline kaasa elada, sest nad on meeletult üheülbalised. Me oleme selliseid näotuid karaktereid näinud küll ja küll: on karastunud sõdur, kes peab päeva päästma; tema võluv naine, kes ei tee suurt peale muretsemise ja taaskohtumisest unistamise; teadlane, kes mõtiskleb kurjade tegude tagajärgede ning looduse kõikvõimsuse üle; tema eurooplasest kolleeg, kellel alati uut informatsiooni varrukast võtta; tõsimeelne kindral, kes arvab end teadvat mugavat lahendust ohu elimineerimiseks... ja nii edasi. Kuna filmis, üllatus küll, madistavad muudkui tuldsülgav hiidsisalik ning paar kleenukest draakonlikku peletist, võiks selle andekski anda, kuid "Godzilla'sse" on kokku kogutud nii märkimisväärne hulk eri rahvusest karakternäitlejaid, et neile mitte mingit tegevust leida on omaette fopaa. Antud juhul pean silmas Walter White'i rolli eest Kuldgloobuse ja Emmy saanud Bryan Cranstonit ja Oscari-võitjat Juliette Binoche'i, kelle tähtsus on minimaalne; nende põhiülesanne näib olevat vaatajas huvi üleval hoida, kuni kolossaalsed koletised kord välja ilmuvad. Kes vanu Godzilla-filme vaadates nördimust on tundnud, et esimese tunni jooksul suurt midagi ei toimu, võib kergendatult välja hingata, sest esmane kontakt jässaka nimitegelase ja tema vastas(t)ega toimub ruttu. Seejärel ei lase film neid hetkekski meelest. Ka 1998. aasta filmis saabus Godzilla Manhattanile võrdlemisi ruttu, ent puges peatselt argpüksi kombel peitu, lubamaks linnaelanikel veidike hinge tõmmata. Käesolevas filmis selliseid passiivseid olukordi ei teki: ka siis, kui aeg-ajalt peategelaste käekäigust aimu antakse, võib koletisi näha mõnest taustal olevast televiisorist. Sõjavägi jälgib elukate iga destruktiivset sammu, mõistmata midagi õieti tehagi. Dr. Serizawa leiab, et asjadel tuleks lasta kulgeda omasoodu, sest küllap tambivad koletised üksteist ära.
Võib pentsik paista (kuid Toho filme meeles pidades igati loogiline), et Godzillal ei olegi meie, inimestega, erilist kana kitkuda. Vastupidi — sügavikest saabunud sisalik pakub viimsepäeval vajalikku tuge, sest valla on pääsenud kordades kohutavam oht: MUTO'ks ristitud monstrumid, kes on aktiivsed sigima ja purustama, aga nende iseloom ning disain jätavad paraku soovida (ma tean, et see on kentsakas võrdlus, aga nad oleks kui ukselinkidest kokku pandud). Suurlinnad saavad kahjustada koletistevaheliste lahingute tagajärjel, nähes lõpuks välja, nagu neid oleks tabanud mõni eriti laastav tsunami või maavärin (ja seda Edwards ilmselt taotleski, kui pidada silmas, et filmi läbib ähmane kommentaar looduse hävitava iseloomu kohta). Film pöörab MUTO'dele palju rohkem tähelepanu kui Godzillale, kes looderdab suure osa ajast vee all või lihtsalt kaadrist väljas, pannes imestama, kas ta ei peaks mitte olema filmi staar, aga näha ja kuulda teda mõnuga möirgamas tekitab muidugi tunde, nagu viibiksid lemmikansambli kontserdil või jälgiksid esireast maailmakuulsa ooperi kõige dramaatilisemat stseeni. Gareth Edwards on intuitiivne ning teab suurepäraselt, milline peaks olema kaameranurk, valgustus ning muusika, et koletiste kuningas oleks maksimaalselt imposantne, nii et kui sinu silmis pole Godzilla olnud kunagi enamat kui kummikostüümis japs, tuleks filmile —olgugi et see on dramaatiliselt ebaefektiivne — ikkagi tormi joosta, sest paremat võimalust selles osas ümber veenduda tulla ei pruugi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar