Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 1. mai 2014

"Heavenly Creatures" (1994) / "Elegy" (2008) / "Fallen" (1998)

"HEAVENLY CREATURES" (1994)

Kuulun jäädavalt nende väheste sekka, kelle meelest on Peter Jacksoni varased filmid kordades paremad neist kolossaalsetest Tolkieni ekraniseeringutest. Minu meelest oleks ta ammu võinud Keskmaale selja keerata ja tagasi "juurte juurde minna" — oleks mõnus, kui Jackson teeks jälle midagi cooli ja/või sõgedat nagu "The Frighteners" või "Bad Taste". Saab olema põnev näha, mida režissöör ette võtab, kui "The Hobbit'i" triloogia kord läbi on. "The Lovely Bones'i" ma ei suutnud kahjuks nautida võika arvutigraafika ja viletsate osatäitjate pärast. "Heavenly Creatures" on teoorias film täpselt minu maitsele ehk psühhoseksuaalne, morbiidne draama ebaküpsetest neidudest, mille aluseks muuhulgas tõestisündinud mõrvalugu, ent paraku leian filmi olevat ülemäära kammerlik. Puudu jääb nii intiimsusest, sümbolismist kui õudusest. Film ei mõista leida üle keskmise huvitavatele tegelastele põnevat rakendust, mis paneb tundma, et Jackson ei ole pädev sedasorti teemasid käsitlema. On paar meeldejäävat fantaasiat suurte antropomorfsete savikujudega ning brutaalne lõpp, aga muud tõeliselt meeldejäävat siin nagu polegi. Oscari nominatsioon originaalstsenaariumi eest.

"ELEGY" (2008)

Ennekõike küpsele täiskasvanule mõeldud armastusdraama, mille intiimne lugu oleks kui pätsatud mõne eaka professorihärra sentimentaalsetest (ja tõsiseltvõetamatutest) memuaaridest. Tegelikult on filmi aluseks küll Philip Rothi romaan "The Dying Animal". Rothi mürgiselt vaimukates ja introspektiivsetes teostes figureerivad tihtipeale inimesed, kes on häiritud, kinnisideelised ning meelesegaduses; nii ka "Elegy" puhul, kus Ben Kingsley kehastatud haritlasel David Kepeshil tekib suhe aastakümneid noorema naisega, mis paneb teda mõistma omaenda surelikkust ja ebakompetentsust armastajana. Ja olgugi et film on kohmakavõitu ja häirivalt liiderlik (mis muidugi samuti Rothi töödele omane on), teevad korralikud osatäitmised ja Isabel Coixet' laitmatu režiitöö selle veidralt lummavaks. Ehkki ilmselgetel põhjustel ma tema muredega ei resoneerunud, on Kepesh omamoodi keerukas, provokatiivne ja suisa riuklik karakter. Selline draama, mida võib mõnel vihmasel hommikul näiteks Silveri vahendusel nägema sattuda ja mille pealkirja ei pruugi kunagi teadagi saada, aga pärast leiad ikkagi, et oli väärt vaatamist.

"FALLEN" (1998)

Esmalt pean midagi pihtima: postitasin 2011. aasta alguses Trashi blogis antud filmi arvustuse alla millegipärast kommentaari "Fallen on lahe!", ilma et ma olnuks filmi näinudki, ent vähemalt saan südamerahuga tagantjärele öelda, et nii see tõepoolest on. Kui mul õnnestununuks filmi näha varases nooruses, kui ma kergemini vaimustuma kippusin, oleks see praegu vast lemmikute hulgas, sest tegemist iseäranis laheda politseifilmi ja üleloomuliku thrilleri hübriidiga. Eriti spetsiifilise määratluse leiab Wikipedia artiklist, mis ütleb "Falleni" kohta: neo-noir supernatural crime thriller film. Kõlab ägedalt, mis? Kõige tipuks on filmis väga lahedalt kasutatud The Rolling Stones'i versiooni laulust 'Time Is on My Side'. Seevastu Denzel Washingtoni sobivus peaossa on antud filmi puhul küsitav. Ehk on asi selles, et tal pole kombeks mängida üleloomuliku sisuga filmides, aga "Fallenis" näeb ta masendavalt osavõtmatu välja. Kuna film on suhteliselt rahuliku tempoga müsteerium, võib tekkida soov näha vastu tahtmist deemonikütiks saava võmmi rollis kedagi elavamat. Sellegipoolest suurepärane film, mida tahaks tulevikus uuestigi vaadata. "Fallen" on lahe!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar