Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 25. mai 2014

Heietusi "X-Men'i" filmide teemal (1. osa)

Nüüd, kus järjekordne "X-Men'i" film ehk palju ootusärevust tekitanud "Days of Future Past" on üle maailma kinodesse saabunud, oleks paras aeg teha põgus tagasivaade osadele varasematele, täpsemalt kahele Bryan Singeri filmile, neile järgnenud "The Last Stand'ile" ning Matthew Vaughn'i "First Class'ile", mis minu meelest on tugevaim koomiksifilm 2011. aastast. (PS. Pilte särgita Hugh Jackmanist ma ei postita. Sorry, ladies.) "Days of Future Past'i" lähen ma igatahes homme vaatama ja olen üsna positiivselt meelestatud. Pean tõdema, et suurem asi mutantide fänn pole ma kunagi olnud. Küllap on asi selles, et ma ei olnud põnnina huvitatud joonisseriaalist ning olin 2000. aasta lõpus esimest filmi nähes (kui mälu alt ei vea, vaatasin ma filmi kinos...) nende olemusest pigem kohutatud kui lummatud, aga millegipärast ongi juba varasest noorusest kohutanud mind enim mõte moondumisest või väärarengust.
Samas peavadki X-Men'i maailma mutandid — isegi Xavieri õpilased, kes on "head" — ka veidi eemale peletama, sest nad võivad tahtmatultki oma sageli talitsematute võimetega põhjustada sama palju halba kui head ega suuda nende ulatust ka ise täielikult mõista, mistõttu on nad ühiskonnast täielikult eraldunud ja represseeritud. See, kuidas üldsus mutante järjepidevalt taga kiusab, võimaldab tuua paralleele reaalsete sündmustega maailma ajaloos. Mutandid peavad "X-Men'i" maailma mõistes läbi elama sama, mida on päriselt pidanud kogema juudid, geid või näiteks afroameeriklased. Kuna igal mutandil on distinktiivne anne, on igaüks neist unikaalne, mistõttu kannatavad nad kõik üksilduse käes (nagu suurem osa superkangelasi), aga eks Xavieri roll olegi õpetada neid oma oskuste üle uhkust tundma — eriti juhul, kui mutatsioon pärsib sotsiaalseid võimalusi — ning tahtma areneda täiuslikkuseni, et andeid ära kasutada isikliku ja teiste heaolu eesmärgil.
"X-Men" tutvustabki alternatiivset reaalsust, kus mutantide olemasolu on juba avalik ning nad on ühtaegu tõrjutud ning kardetud. Film pöörab aga rohkem tähelepanu mutantide omavahelistele suhetele, mille keeruliseks muutnud erinevad seisukohad mutantide õiguste või võimete kasutamise osas. Kui nüüd minu käest küsida, siis Magneto on üks ütlemata põnev tegelane, sest kuigi tegu on Xavieri ja tema X-meeste vastase ning alatuid mänge mängiva agressoriga, saab temagi esitada oma arusaamad sellest, milline peaks olema mutantide roll maailmas, nii et juba algusest peale on temagi intelligentne strateeg ja mitte mõni suvaline omakasupüüdlik hull. Nüüdisajal, mil nii paljudes koomiksifilmides on kangelaste vaenlasteks mitte kõige jutukamad elukad, kes tahavad lihtsalt inimkonda hävitada (ja sedagi hägustel põhjustel), mõjub väga põnevalt Magneto-sarnane isemõtlev kuju, kes seisab samamoodi mutantide huvide eest, aga palju inimpõlglikumal, ebaeetilisemal moel.
Samamoodi ei püüa film ka raiuda, et tingimata on õigus Xavieril, kes vahepeal näib isekas ning oma heausklikkuses naiivne; niisamuti on tema mutandid samapalju alamad kui õpilased. Jääb mulje, et Magneto heaks töötavate mutantide seas on rohkemgi ühtekuuluvust ja rõõmu kui Xavieri seltskonnas. Xavieri ja Magneto vahekord "X-Men'is" on intrigeeriv ning mutandid nende etturid selles poliitilises malemängus, milleni on viinud lihtsalt erinev nägemus mutantide tulevikust. Film näitab ka, milliseid konflikte võib tekkida mutantide vahel, kes ei oska sageli aimata, et võivad üksteist oma võimete pärast tahtmatult ohtu seada. Näiteks Logan vigastab kogemata Rogue'i, kes omakorda võtab peaaegu elu temalt; seejuures loo alguses peab kumbki ennast kõigile ohtlikuks loodusjõuks, teadmata, et niisugused tunded valdavad paljusid mutante.
"X-Men" on efektiküllase kassafilmina ajahambale päris hästi vastu pannud; tõtt-öelda ei oskaks esmapilgul arvatagi, et filmi valmimisest on nüüdseks möödas tervelt 15 aastat. Ettenägelikult on arvutigraafikat õnneks mõõdukalt kasutatud, isegi suuremate lahingute puhul on kaskadöörid kinnitatud trossidele ja neid üle võtteplatsi ringi lennutatud. Film ei tarvitsegi niiehknaa hämmastavaid eriefekte, sest selles sõjas on mõistust vaja rohkemgi kasutada kui muskleid. Kui nüüd filmi puudustest rääkida, siis see on muidugi märksa laialivalguvam kui järjed, mis on priid mutantide ja nende pingestatud maailma tutvustamise koorma kandmisest. "X-Men'i" prohvetlik lõpustseen annabki selgelt mõista, et mutantide saaga pole kaugeltki lõppenud... ja paar aastat hiljem saabuski tagasihoidlikult pealkirjastatud "X2" — film, mis veelgi ambitsioonikam, hoogsam ja sisutihedam.
Süžeelises mõttes pakub järje puhul ehk enim põnevust tõsiasi, et põhiline mutantide kollektiiv on sedapuhku sunnitud ise olulisi otsuseid langetama, juhindudes isiklikest tõekspidamistest ja varasemalt õpitust, et päästa vaimne isa ehk professor Xavier. Tekib situatsioon, kus Logan, Rogue jt. on sunnitud Magnetoga koostööd tegema, sest viimasest märksa pahatahtlikum Stryker on leidnud viisi telepaatilisi võimeid omavat Xavieri kuritarvitada, tehes mehest ohtliku relva, mida mutantide vastu kasutada. Mul on ainult kahju, et "X2" ei keskendu piisavalt Loganile, kes sedapuhku tundub eriti kõrvaltegelasena, sest film mitte ainult ei tutvusta uusi mutante, vaid pühendub näiteks veelgi rohkem Mystique'i tegelasele (kes osava spioonina on Magneto olulisim käsilane). Kuna esimene film narrib vihjetega Logani mineviku kohta, võiks järg tema lugu pisut julgemalt avada, aga õnneks mõistab "X2" luua loogilise seose tema ja Strykeri vahel. Tagantjärele mõeldes oli väga ratsionaalne otsus teha Wolverine'ist eraldi film, ehkki see ei kukkunud kõige parem välja. Jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar