Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 25. mai 2014

Heietusi "X-Men'i" filmide teemal (2. osa)

(1. osa) "X-Men: The Last Stand" on järjelugu, mida põlatud-pilgatud ajast, mil see 2006. aastal välja tuli ja pühendunud fänne peavalutablettide järele haarama sundis, kuid minu arvamust, et see on kõigist "X-Men'i" filmidest huvitavaim, ei ole vist võimalik muuta. Olgu, ma ei ole pimekana ning seega võimeline nägema, et "The Last Stand'il" on režissööri vahetumisest tingitud puudusi, mida eelmistest osadest ei leia: filmis on andestamatuid jaburusi (valdavalt Juggernauti ja tema idiootsete one-linerite näol), rõvedalt melodraamat, hulk käpardlikke süžeekäike... ja nii edasi. Ometi pakatab film heaendelisest energiast, näidates mutante vahelduseks veidi lõbusamas valguses (ja mitte nende sisemise valu arvelt) ning sisaldades veelgi ägedamaid lahingustseene; lisaks omab see lihtsalt teatavat visuaalset elegantsi, mis mind tõmbab. Eks see ole kõige noortepärasem (ja tüdrukutesõbralikum?) "X-Men'i" film... juba tegelaste soengud on nii popiks muudetud, et oi-oi.
Põhimõtteliselt oli see Ralfi viis öelda, et film on senistest hollywoodilikum ja lapselikum, aga tõtt-öelda on mulle see alati meeltmööda olnudki. Ja see ei tähenda tingimata, et film oleks Singeri omadest pealiskaudsem, odavam või napima sisuga. Võib-olla kannatavadki Singeri omad liigse küünilisuse käes...? Samas ma mõistan, miks "The Last Stand" väikese vapustuse võib tekitada, sest tegelased on tõesti ühtäkki infantiilsemad või lihtsalt napakad ning paljud sündmused naeruväärsed. Ometi leiab film enneolematu põneva viisi mutantide (hinge)elu raskendada, küsides sedapuhku, kuidas suhtuks nende kogukond võimalusse erakordse ravimi abiga kaotada oma võimed ning pääseda seega mutandiks olemise kammitsaist.
Kuna paljud mutandid on oma olemuse üle rõõmsad ning teised seda jälle häbenevad, põhjustab see uusi lahkhelisid ning viib järjekordse sõjani, kus vastupanu osutab järjekordselt Magneto eneseuhkete mutantide vennaskonnaga. Ja see on tegelikult päris uhkelt lahendatud, nii et kui mööda vaadata filmi vajadusest vahepeal ilma loogiliselt seletatava põhjuseta mõned fundamentaalsed tegelased elimineerida, on "The Last Stand" enam kui adekvaatne. Nii-öelda MacGuffini rolli täidab siin poiss, kellel hämmastav anne mutante ajutiselt inimeseks teha ja keda ongi kasutatud eelmainitud ravimi loomiseks. Magneto loodab temani jõuda (tegutsedes ikkagi mutantide huvides), Xavier ja tema meeskonna missiooniks saab tema kaitsmine. Aga lõppkokkuvõttes on intrigeerivaim see, kuidas anarhistlike mutantide eneseuhkus sellise konfliktini üldse viivad. Angeli tegelane on muidugi eriti huvitav, sest ehkki häbitunne on pannud teda juba lapseeas püüdma oma inglitiibu maha lõigata, tunneb ta iseseisvudes nende üle hoopis uhkust. Samad teemad tulevad mõistagi Singeri filmideski esile, aga "The Last Stand'is" eriti valulikult. Kohati on Angel nagu latentse homoseksuaalsuse metafoor. Ja kui nüüd laiemalt mõtlema hakata, siis Magneto armees on paar eriti silmahakkava soenguga ilueedit... hmm...
Ja pärast meelelahutuslikku (aga pehmelt öeldes idiootset) "X-Men Origins: Wolverine'i" oli Matthew Vaughni "First Class" tõeline hõrgutis — kas või sellepärast, et võtab selgelt märku Singeri algupäraste filmide jäägitust tõsimeelsusest ja täiskasvanulikkusest. Esiplaanil on tegelastevahelised suhted ja mitte kalli raha eest loodud mürgel, filmile annavad jumet ennekõike kenad võttepaigad, pilkupüüdvad kollased kostüümid ning Henry Jackmani loodud imposantne muusika. Kuna tegemist on Lensherri (hiljem Magneto) ja Xavieri tutvumist kujutava eellooga, on nende rollidesse valitud uued näitlejad (James McAvoy ja Michael Fassbender), mis ühes teise ajastuga muudab filmi vaheldusrikkaks — palju sa ikka vaatad, kuidas Wolverine enda küüniseid välgutab või Storm tornaadosid loob. Mutantide rolli kohta lähiajaloos poetatakse varasemates jagudes nii palju vihjeid, et täiesti mõistuspärane oli lõpuks jutustada lugu ajast, mil mutandid ei ole veel õieti lõimunud ja nii Xavierist kui Lensherrist olid alles saamas nende kokkutoomist soosivad liidrid.
"First Class" on sidusa loo ja arukusega õnnistatud koomiksifilm, aga mitte vaba puudustest: esmapilgul võib märkamatuks jääda, kui näotu on selles tegutseva noorte mutantide salk (eesotsas see neeger, kellele õnnetult 1-0 tehakse nagu Hollywoodis mustanahalistele kõrvaltegelastele kohane) ja eriti Emma Frosti tegelane, kes suvalise üleseksualiseeritud mimmina pole enamat kui tühine dekoratsioon. Ja tee mis tahad, mutantide vestlusi on eelmistes osades juba veidi teisel kujul kuuldud. Mis "First Class'i" põnevaks teeb, on Lensherri ja Xavieri isiklikud tunded mutantide olemasolu avalikuks muutumise suhtes ning sellest johtuvad varased erimeelsused, mis mõistagi on ka hilisemate suuremate konfliktide algeks. Ja kas või see, kuidas võrreldes Xavieriga suhtub Mystique'i Lensherr, lubab mõista, miks Mystique jääb truuks just viimasele. Vaatamata tõsiasjale, et mõned "First Class" läheb kohati vastuollu varasemate filmidega, olen ma isegi veendunud, et Singeril õnnestub Vaughni loodud maailm enda looduga "Days of Future Past'is" sujuvalt ühendada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar