Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 26. mai 2014

"Non-Stop" (2014)

Oi! Mulle on alati passinud märulikangelased, kes kannatavad depressiooni käes ning kipuvad liiga palju jooma; samuti teenivad nad mu silmis lisapunkte, kui peaksid ka odavaid sigarette suitsetama ning ülbitsema. Kuna juba "Non-Stop'i" esimene stseen annab mõista, et täpselt niisugune sell Liam Neesoni mängitud pardasaatja Bill Marks ongi (ja Iirimaalt pärit pealekauba, nagu ka Neeson ise), tekkisid mul filmi suhtes automaatselt soojad tunded, nii et jäigi üle loota, et see klišeedest ei kubise ning natukenegi kaasakiskuv on. Treiler tekitas ausalt öeldes tunde, et midagi ebaoriginaalsemat oleks raske leida: väsinud olemisega korravalvur peab kaitsma lennukitäit rahvast terroristliku maniaki eest, kes ähvardab reisijaid ükshaaval tapma hakata, kui ühele pangakontole ei kanta üle miljoneid dollareid... ja ühel hetkel langeb korravalvur nagu muuseas ka ise kahtluse alla... Tõesti? Millises universumis see enam huvitav saaks olla?

Ometi ei ole "Non-Stop" kaugeltki igav ega isegi nii trafaretne. Kui põhiidee lihtsakoelisus kõrvale jätta, teeb peategelase suutmatus tegelikku süüdlast tuvastada ning tema ähvardustest johtuv ärevustunne filmi üsnagi närvesöövaks, tuletades ühtlasi meelde, kui nauditavad sellised detailideni läbimõeldud whodunit-tüüpi lood on. Samuti annab film järjekordselt kinnitust, et kümne tuhande kilomeetri kõrgusel olev reisilennuk on ütlemata tõhus tegevuspaik, sest suur hulk inimesi on surutud kitsasse, klaustrofoobiat tekitama kippuvasse ruumi ja keegi peab ju pahatahtlik kurjategija olema... aga kes küll? Film raiskab palju energiat, et vaatajal tekiks eelarvamused ka süütuima välimusega tegelaste suhtes — kas või prillid, mida mõned kannavad, kipuvad kahtlust äratama. Vahepeal peab Marks osad võõrad reisijaid appi värvama, kuna neil on kindlaid erialaseid oskusi, mida tal olukorra kontrolli all hoidmiseks vaja läheb, aga samas on nemadki endiselt kahtlusalused. Veidi ebausutavamaks läheb film siis, kui Marksi ennast süüdlaseks pidama hakatakse, kuid eriliselt absurdseid süžeekäike, mis sunniks silmi pööritama või endal ohkides juustest katkuma, hämmastaval kombel nagu polegi. Lugu on üllatavalt veenev.

"Loodan, et keegi ei pane tähele, kui ma mõned selfied teen..."

Ja film, ehkki treilerist vastupidine mulje jääb, on päris vaga meeleoluga, nii et kes tüdinud kaasaegsete põnevike lärmakusest või elab lihtsalt õhukeste seintega korteris ja tahab öösel vaadata midagi sellist, mis ei sunni alatasa helitugevust muutma, peaks filmist rõõmu tundma küll. Vahest ongi film sellevõrra põnevam, et keegi pole kisama kippuv närvihaige, vaid pigem lihtsalt murelik või ehmunud. Või noh, vähemalt mina tuletasin vahepeal meelde, kuidas maailma kõige kallimas b-filmis "Snakes on a Plane" üks kutsikas klähvis nagu segane, Samuel L. Jackson lõugas ja maod sisisesid ning tundsin hinges rõõmu, et "Non-Stop'i" lennukil olevad inimesed oleks justkui paar Ambieni neelanud ja viibivad õndsas transis, lastes Marksil omasoodu tegutseda, et rahaahne paharet tabada. Ja selle käigus ei osutu miski liiga lihtsaks ega ka vastikult keeruliseks. Üsna populaarseks kujunenud žanri Liam Neeson mõistes on tegemist tugeva põnevusfilmiga, isegi kui lõpp on veidi kohmakas (aga paraku ei saa sellise loo puhul ükski lõpp piisavalt hea olla). Mind morjendab enim, et Neesoni tegelase masendusele ja alkoholismile pakutakse nii neetult armetu selgitus.

Vähemalt usaldatakse vaatajale üks teine suur mõistatus: milline hämmastav eliksiir võimaldab Julianne Moore'il nii nooruslik püsida?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar