Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 3. mai 2014

"Pompeii" (2014)

Emily Browning on nii kaunis, et oleksin mõnel paremal päeval nõus käituma eriti irratsionaalselt ja "Pompeii'le" andeks andma kõik puudused, mille käes märgatavalt kulukas katastroofifilm kannatab. Kuna film näeb ette, et vaataja on sunnitud enam kui tunnikese kannatlikult ootama, et pagana laava lõpuks saabuks (kaasnev vaatemäng on loogiliselt ka ainus põhjus, miks keskmine inimene peaks "Pompeii'd" üldse näha tahtma), aitavad selle noore nõidusliku näitsiku näojooned kärsitust kenasti leevendada.

Tekib küsimus, miks peeti vajalikuks jutustada niigi õhukest lugu lineaarselt — strateegilisem olnuks ju õrritamise huvideski kõigepealt reeta, missugune on tulemäe esimene möire ning seejärel järk-järgult tutvustada olulisi tegelasi ja näidata, mis toimus nende elus katastroofi eel. Loo pingestatus sõltub tervenisti sellest ühest fundamentaalsest sündmusest. Film seab ennast sellega sihilikult keerulisse olukorda, sest grandioossed eriefektid moodustavad filmist mõõduka osa (ja needki on keskpärased), mistõttu peab põnevil hoidma ka tegelaste käekäik. Sama lugu on teadupärast James Cameroni kassahitiga "Titanic", kus laev riivab jäämäge alles filmi teises pooles, aga keegi ei ole sellepärast kuri, sest kõik eelnevgi on sama kaasakiskuv. Kui telekast "Titanic" tuleb, hakatakse seda ikkagi algusest vaatama, mitte hetkest, kus Rose läbi jääkülma vee kirve järele tormab, et Jack päästa. "Pompeii" on seevastu film, mida teist korda otsast lõpuni enam vaadata ei tahaks, sest apokalüptilise hävingu eel ei sünni suurt midagi huvitavat. Corvus on põhimõtteliselt "Pompeii" vaste "Titanic'u" Cal'ile, aga teda kehastav Kiefer Sutherland ei keskendu niivõrd näitlemisele, kuivõrd üritab sandaalide ebamugavust eirata. Nii osavõtmatu saab paista ainult juhul, kui roll pole enamat kui palgatöö. Ja ega ülejäänud näitlejad ka millegi erilisega silma paista. Näiteks südametemurdjast kangelast Milot kehastav noorsand, mis iganes ta nimi ka poleks, sobib pigem mõnda Gillette'i reklaami kui siin üht noort kaunitari tulepõrgust turvalisse paika talutama. Paul W.S. Anderson on, muide, teinud filme juba 20 aastat, aga ometi on "Pompeii's" maa värisemise illusiooni tekitamiseks raputatud kaamerat — kas "Resident Evil'i" filmiseeria eestvedajal on vähimatki aimu, kui amatöörlik võte see on? Kõige nukramaks tegi mind aga, et looduse raevu ohvriks langev linn ei näe kaugeltki kena välja, sest suure Impressions Games'i mängude fännina lootsin, et Pompeii linna kujutavad kaugplaanid tekitavad soovi näiteks "Caesar 3" mängida. Oleks ju võinud...

Emily Browningule kingin igatahes selle siin: . Isegi kui "Pompeii'le" peaks kümmekond järge tehtama (sest ajalooline tõepärasus ei ole Hollywoodis nagunii kellegi südameasi), vaataksin ma neidki, kui tal neis roll oleks. Ei imesta üldse, et tema läheduses nii vägev purse toimus. Okei, vabandust...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar