Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 30. mai 2014

Stephen King - "Dreamcatcher"

Arvustus ilmus algselt Reaktori maikuu numbris.
"Dreamcatcher" on esimene romaan, mille Stephen King kirjutas pärast seda, kui üks tähelepanematu juht oli talle mikrobussiga joones otsa põrutanud ja kraavi paisanud, võttes kirjanikult hoobilt mitte ainult terved kondid ja meelemärkuse, vaid äärepealt elugi. Et kirjanikul polnud taastumise käigus, mis oli pikk ja piinarikas protsess, võimalik püsida trükkida lubavas asendis, otsustas ta traditsioonilisemate vahendite kasuks.

Ehkki iseenesestmõistetavalt nõuab pastaka ja paberi kasutamine romaani kirjutamiseks nii aega kui kannatust (millest Kingil, kes tollal valuvaigisteid kommidena mugis ja põhimõtteliselt liikumisvõimetu oli, puudus ei tulnud), on autor kõnelnud meetodi kasulikkusest, väites, et nõnda valib sõnu hoolikamalt ja nii kukub esialgne tekst välja läbimõeldum ning küpsem. King mõistab proosa peent kunsti üle keskmise hästi ning on kaasahaaravate, rikkalike lugude jutustamises ületamatu, ent tema tavapärast kuivavõitu tehnikat pole ma kunagi teab mis imetabaseks pidanud.

Ütleme, et King pole kaugeltki halb kirjanik, aga võrreldes näiteks Clive Barkeriga (kes muuseas kirjutab kõik oma tekstid käsitsi) ei tekita ta sulg seda elegantset lüürilisust. Seega on "Dreamcatcher'i" näol omamoodi hullutav lugeda teksti, mis paberile pandud nii praktilisel viisil — aru saab, jah, et piiratud võimalused avaldasid väljenduslikkusele positiivset mõju. Et vaigistitest erilist kasu polnud, oli poole aasta jooksul, mil ta raamatut kirjutas, see tema põhiline valuvaigisti, lastes kukkuda läbi augu paberis (nagu King on kirjutamise kohta öelnud romaanis "Misery") ja füüsilised piinad unustada.

Lugejate seas on "Dreamcatcher" tekitanud palju erimeelsusi: leidub neid, kes raamatust vaimustuses on, aga ka neid, kes peavad teost "It'i" "pooletoobiseks kasuvennaks", kritiseerides seda ennekõike nõrgamõistuslikkuse ja banaalsuse pärast. Lahkarvamusi võib ehk põhjendada sellega, et romaan on justkui kahasse kirjutatud "klassikalise" Kingi poolt, kelle romaanide tegevus toimub müstilises Derry's ja jutustab tüüpiliselt nii sõprusest ja noorusest kui seda hävitada püüdvatest tumedatest jõududest ("It"), ning "uuema" Kingi poolt, kes huvitub jälle odavast ja kohati maitsetust, aga lennukast horrorist ("Cell").

Raamatu alguses puutuvad peategelased kosmosest saabunud parasiitse eluvormiga kokku nõnda, et see tungib päevavalguse kätte ühe õnnetu vello ahtrist. King on pakkunud rämedavõitu kontseptsioonile iseäranis andeka põhjenduse: "I'd never really read a story about something terrible happening revolving around bathroom functions, eliminatory functions. And I wanted to do that because it just occurred to me that so much of the really terrible news we get in our lives, we get in the bathroom. Either because we discover a lump or because there’s blood in our stool or even when you look in the mirror and all at once you say, “Shit man, I’m going bald!” All those things happen in the bathroom. Half of really scaring people is getting them in a place that’s undefended. Nobody’s as defenseless as they are in the bathroom, with their pants down." [allikas] Kui mälu alt ei vea, on režissöör David Cronenberg on oma klassikalist filmi "The Fly" kommenteerides sama väitnud. Ilmselt on selles iva küll.

King on küll kirjanik, kelle puhul meeletu pealehakkamine ja pühendumus ei pruugi tingimata anda soovitud tulemusi, samas kui tal pole alati olnud tarvis palju verd higistada, et saada maha tõeliselt hea teosega ("Cujo't" kirjutades oli mehe uimastisõltuvus nii võimas, et ta ei mäleta raamatu kirjutamistki, kuid ometi on see väga asjalik). Kõigele vaatamata polegi "Dreamcatcher" täiuslik romaan. Tulla lagedale väitega, et see üldse labane pole, oleks ülemäära helde, sest usjate elukate — niinimetatud shit weaselite — saabumine toob kaasa röhitsusi, peeretusi ja väljutamisi.

Teisalt on ambitsioonikas "Dreamcatcher" liigutav lugu sidemest, mis viie poisi vahel iseäralikul moel tekkinud on ja mitte ainult igavene pole, vaid invasiooni käigus enim toeks olema saab. Raamatu kaitseks tuleb öelda, et lapsikumadki elemendid, mis aitavad moodustada loo tuuma, ei jäta halba maitset suhu. Küsimus on ennekõike nende kokkukuuluvuses hellamate momentidega, mis süübivad tegelaste hingeellu ja võimaldavad neid lähemalt tundma õppida.

Romaani kirjutades oli King selgelt nostalgilises ja piinlevas meeleolus, samuti paistavad süžeest välja peegeldused õnnetusest (üks "Dreamcatcher'i" peategelastestki on elanud üle raske autoõnnetuse ning lonkab selle tagajärjel). Kõnealune süžee pole teab mis laiahaardeline, aga ometi ulatub teose pikkus üle 600 lehekülje, sest autor võttis nõuks neid tegelasi mitte raisku lasta ja endast viimane anda. Igal tegelasel on oma lugu. Läbielatu süvendas entusiasmi, see on selge, ja tänu teistsugustele tingimustele raamatu kirjutamisel võib "Dreamcatcher'ist" tõepoolest leida Kingi kohta imelikult palju ilmekaid lauseid (miskipärast meeldis mulle väga lihtne, aga kõlav "The copter vanished back into the clouds").

Kuna lugu saab hoo sisse täiesti raamatu alguses, on see kaasahaarav juba esimestest lehekülgedest — Kingi teoste puhul pole tavatu, et need saavad hoo sisse alles umbes sajanda juures; see-eest teatud hetkedel paneb "Dreamcatcher" soovima toimuvast lihtsalt kiirkokkuvõtet, sest tähtsusetumadki sündmused leiavad põhjalikku kajastust. Ehkki mõeldud ainult kannatlikule lugejale (see romaan on ehk parim näide Kingi kalduvusest jahvatama kukkuda), on "Dreamcatcher" kohati võigas ja pahaendeline, kohati puudutavgi lugu fataalsusest, sõprusest ning lähedusest. Asjalik valik, kui hoiad hinnas aeganõudvaid ulmekaid ega ütle samas ära ohtratest võimalustest pomiseda: "Iuu....!" Romaani peldiku- ja pärakuhullustus on muhe. Prrrrrrp! Ulmekirjanduse Baasis ja Goodreads'is panen hindeks 4/5 ehk väga hea. Kujutan ette, et romaan võiks enim korda minna neile, kes samas olukorras, milles oli King selle kirjutamise ajal. Kui ma ei eksi, rääkiski üks voodihaige kord Redditis selle tervendavast jõust.

Adresseeriksin lõpetuseks 2003. aastal linastunud filmi, mille Lawrence Kasdan on romaani põhjal vändanud ja mida ma üle mitme-mitme aasta ka uuesti vaatasin, saamaks teada, milline on selle kvaliteet ekraniseeringuna. Olen endiselt arvamusel, et filmi kiputakse üleliia hukka mõistma (näitlejad on ometi tugevad ja mulle meeldib, et see ei karda totraks kiskuda, et loo suhtes ausaks jääda), kuid raamatu tasemele see muidugi ei küündi... Mis ei tule ilmselt kellelegi üllatusena.
Mr. Gray ja shit weasel. Kaader filmist "Dreamcatcher" (2003)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar