Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 7. mai 2014

"The Monuments Men" (2014)

Väga vähe positiivset vastukaja saanud "The Monuments Men'ile" annab natuke konteksti George Clooney isiklik seletus, miks filmi üldse teha tahtis: "Grant (stsenarist Grant Heslov — toim.) and I finished shooting The Ides of March and looked back at the films we’d been doing, and it was nothing but cynical films. We’re really not cynical people, so we thought we should do one with a positive view of the world. Grant had read the book and said maybe this is a film. We took it to Sony and they loved the idea. It was less about art in what we were looking for and more about looking for a new interesting story. I didn’t know the story before." [allikas] Stuudiol oli Clooney'sse, kes nii "The Monuments Men'i" režissööriks, (üheks) stsenaristiks kui peaosatäitjaks, nähtavasti palju usku, sest film pidi välja tulema just detsembris ehk soodsaimal ajal auhindade jagamisega tegelevate organisatsioonide tähelepanu püüdmiseks, ent Clooney palus stuudiol möönduse teha ja talle paar kuud lisaaega lubada, sest ei tundnud filmi veel valmis olevat. Tagantjärele ei oma see erilist tähtsustki, sest "The Monuments Men" ei osutunud niikuinii menukaks ja pole Clooney õilsatest motiividest hoolimata küllalt korralik, et sel olnuks võimalik auhindu saada. Nähtavasti tähendab küünilisusest lahti ütlemine lihtsameelsust ning naiivsust, sest just selline on "The Monuments Men'i" suhtumine. Clooney filmil on enam-vähem sama mentaliteet mis Postimehe jt ajalehtede tagumisel küljel asuvatel koomiksitel, mille eesmärk on pakkuda äsja tõsistele teemadele mõelnud inimesele midagi kerget, aga mis omade kavalustega silma jäävad. Sama lugu on "The Monuments Men'iga", kuid tegemist pole miniatuurse koomiksiga, mille lugemiseks kulub minut (olenevalt haritusest), vaid kahetunnise filmiga, ja erinevalt koomiksist peaks olema ka oluline, mis on tegelaste päritolu ja miks kujutatud situatsioonid korda peaks minema.
Et mitte olla üdini negatiivne: režissöörina on Clooney muidugi viisakas ja alalhoidlik, mis teeb ta linateosed sarmikaks, ja vahelduseks on vahva vaadata sõjafilmi, mis suudab lugu jutustada vulgaarsusi ja võikusi kasutamata, aga nagu väidetud, ei olegi "The Monuments Men'i" süžee piinarikas või trööstitu nagu Teist maailmasõda puudutavatele filmidele tavaliselt omane. Läbi ajaloo on keeriseliste konfliktide tagajärjel kaduma läinud või kannatada saanud kujutlematu kogus ainulaadseid kunstiteoseid, mis kinnistanud üldist arusaama, et kunst on kallis; et seda peab elu hinna eest hoidma, säilitama ja kaitsma. Isegi koletislikumad barbarid kipuvad relva hetkeks langetama, kui kuulevad korraga kaunist muusikat. Inimesed suskavad üksteist valimatult tääkidega surnuks, kuid ei suudaks endale andestada, kui peaksid vigastama mõnd hinnalist maali. Ent kas kunst on tõesti nii väärtuslik ja isiklik, et seda päästa inimelude arvel või ohverdades enda oma? Ja kui palju peaks kunsti heaolule mõtlema ajal, mil inimesed kannatavad? Sellistel teemadel "The Monuments Men" mõtisklebki; näiteks Frank Stokes (Clooney) ütleb filmis nõnda: "They'd tell us that with this many people dying, who cares about art? They're wrong, because that's exactly what we're fighting for... For our culture and for our way of life. You can wipe out a generation of people, you can burn their homes to the ground, and somehow they'll still come back. But if you destroy their achievements and their history, then it's like they never existed." Iseenesest intrigeeriv vaatenurk, ent kohmakas ja kuidagi seosetu narratiiv on sedapuhku liiga suureks probleemiks, et Monumendimeeste aardejaht muljet avaldaks. Kahju, sest Clooney on suutnud sellest tõestisündinud loost (mille kohta saab lähemalt teada nt NPR'i või lausa Robert M. Edseli raamatu vahendusel) üht-teist tähendusrikast leida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar