Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 3. mai 2014

"The Sacrament" (2013)

Neile, kes õudusfilmide vastu sügavat huvi tunnevad ja just nüüdisaegsetele tähelepanu pööravad, ei vaja Ti West erilist tutvustamist, sest stsenarist-režissöör tegi korraliku täistabamuse juba 2009. aastal  "The House of the Devil'iga" (mis tänu kütkestavale retrohõngulisusele ning närivalt aeglasele tempole žanri fännidele tükiks meelde jäi) ja pole sellest saati andnud põhjust oma andekuses kahelda. Teisisõnu võib arvata, millist ootusärevust tekitas "The Sacrament" ehk tema vaevanõudvaim ja stiili poolest kaasaegseim projekt seni. Mind heidutas, et tegemist järjekordse lisaga found-footage žanrisse, mille suhtes ma enam kaugeltki nii tolerantne pole, aga lõppkokkuvõttes pole see teab mis tähtis, sest film on nii professionaalselt üles võetud, et antud omaduse võib vaatamise ajal äragi unustada. Kui nüüd rääkida isiklikest tunnetest, siis mulle avaldavad kõige tugevamat mõju ikkagi õudusfilmid, mis suudavad tõestada, et vahel pole midagi jubedamat kui inimkäitumine, nii et selles valguses pean ma "The Sacrament'i" väga õnnestunuks — West on selgelt seadnud eesmärgiks näidata inimloomuse koletislikumaid varjundeid, ammutades seejuures inspiratsiooni Jonestowni juhtumist, mis üks õõvastavamaid sündmusi USA lähiajaloos. Ehkki "The Sacrament'i" pole vale nimetada lihtsalt thrilleriks, on filmis kujutatud Eden Parishi kommuun oma radikaalsuses päris judinaidtekitav küll: kõigepealt hüpnootiline, seejärel kurjakuulutav ja viimaks suisa põrgulik. Võtmetegelane on kommuuni ebajumalast juht Isa, keda kehastab suurepäraselt üks vähetuntud Gene Jones — mees, kes mängis "No Country for Old Men'is" seda malbet onu tanklas, kelle Chigurh ellu jättis. "The Sacrament" on film, mis ei pane hiljem voodi alla või kappi, vaid hoopis iseendasse vaatama, ja selliseid väärtustan ma enim. Leian paraku, et filmis on ka liiga piiratud hulk ettearvamatuid süžeekäike ja õhustik võiks kordades ärevusttekitavam olla, nii et suurepärasusest jääb õige natuke puudu, aga kellele meeldivad õudusfilmid, mis teadlikult tegelikkust peegeldavad, peaks kindlasti pilgu peale viskama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar