Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 29. mai 2014

"We Need to Talk About Kevin" 31. mail Sõpruses

 
31. mail (ehk tegelikult juba ülehomme) on Sõpruses võimalik näha üht märkimisväärsemat 2011. aasta draamat: Lynne Ramsay "We Need to Talk About Kevinit", mille aluseks seansilgi viibiva ning filmi sisse juhatava (!) Lionel Shriveri samanimeline romaan. Viimane ilmus mõni aasta pärast kümneid inimelusid nõudnud Columbine'i koolitulistamist, mis pani terve USA ühekorraga imestama: kuidas kaks näiliselt tavalist kooliealist noormeest saavad olla suutelised korraldama nii põhjalikult läbimõeldud tapatöö? Rahuldamaks vajadust kellegi suunas näpuga näidata, seoti tuleriidale näiteks Marilyn Manson, kelle šokeeriva iseloomuga muusika oli tolleks hetkeks juba niigi kurikuulus. Palju negatiivset tähelepanu pälvisid ka vägivaldsed videomängud ning filmid, samas kui intelligentsemad nägid probleemi hoopis riigi relvapoliitikas ja meedias.

"We Need to Talk About Kevin" on küll psühholoogiline lugu keskkoolis toimuvast massimõrvast, kuid selle tuumaks ei olegi niivõrd antud sündmuse üksikasjad või selle tagajärjed (vähemalt ohvrite ja nende lähedaste seisukohalt), kuivõrd massimõrva sooritanu ema, kes mõistnud enam-vähem hetkest, mil poiss lutist lahti ütles, et viimasega midagi valesti on, kuid otsustanud tolle ähvardavat, sihilikult provotseerivat käitumist ignoreerida. Ehkki Kevin näib olevat deemon juba üsast tulemisest saati, küsib film järjepidevalt, kas teda läbi häda kasvatada püüdev introvertne Eva käitub nii nagu ema käituma peaks, sest näiteks abikaasale vastupidiselt ei paista ta vahepeal lapsevanema rollist huvitatudki olevat, suhtudes sellesse pigem kui kohustusse. Eriti köitvaks muutub film siis, kui Kevin saab teismeliseks, sest järsku on eriti läbinähtav tema sadistlik vajadus ema emotsionaalselt haavata, panemaks teda proovile.

Mida enam rõõmutuna näiva poisi pahatahtlik loomus manifesteerub, seda selgemaks saab, et Kevini näol on tegemist kurjuse kehastusega, aga kas ja kui palju on vastutav tema olemuse eest Eva, kellel lõpuks ei õnnestu kohutavat veretööd ennetada? Kas temast oleks emalik üldse julgeda niisugust veretööd ette peljata? Ja kas avalik tõrjumine, mis naisele selle järel osaks saab (nagu "Beowulf'is", peab koletis olema ka koletise ema), on tõepoolest õigustatud? "We Need to Talk About Kevin" on draama, mis õhutab diskuteerima, sest igaüks omab nendele küsimustele — ja nii mõnelegi veel, sest filmil on neid üksjagu — erinevaid vastuseid, sõltuvalt isiklikest arusaamadest lapsekasvatamise ning sellega kaasneva vastutuse osas.

Samal ajal sööb film ka närve, sest Kevini eneseteadlik ja läbinisti manipuleeriv käitumine ning abitu ema reaktsioonid teevad õhustiku lämmatavaks, andes ühtaegu signaale eesootavast vältimatust katastroofist ning tõestades taas selle ema-poja suhte perversset olemust. Ebalineaarsuse ja katkendlikkuse pärast veidi ebaühtlane, kuid sellele vaatamata suurt löögijõudu omav draama. Soovitaksin siinkohal ka Lynne Ramsay lühifilme (nt "Swimmer" ja "Gasman") ning 2007. aasta thrillerit "Joshua", mis minu meelest üks alahinnatumaid filme, mille teemaks psühhopaadist laps.

Shriveri romaan "Me peame rääkima Kevinist" on ilmunud Varraku sarjas Moodne aeg. Lisainfot seansi kohta:

2 kommentaari: