Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 26. mai 2014

"X-Men: Days of Future Past" (2014)

Kui "X-Men: First Class" andis meile võimaluse rännata minevikku, et näha, kuidas Charles Xavier ja Erik Lensherr (ehk tulevane Magneto) kuuekümnendatel tutvusid ning lahutamatuteks sõpradeks said, siis "X-Men: Days of Future Past" juhatab meid pikema jututa düstoopilisse tulevikumaailma, kus üksikud mutandid on kaotamas kauakestnud sõda neist alati sammu võrra ees olevate sentinelidega... ja siis uuesti minevikku, kus mutandid püüavad eesootavaid õudusi ennetada. Ajas reisimine on teadupärast teema, mille mõtlematu kasutamine filmides võib luua olukorra, kus miski lõpuks loogiline ei paista või liiga palju lihtsalt arusaamatuks jääb, aga "Days of Future Past'is" on tegu pelgalt praktilisega vahendiga, millega tuua ühte filmi kokku "First Class'i" südames olev nn. noorem põlvkond ning Patrick Stewart, Ian McKellen ja teised, keda mäletame Bryan Singeri klassikalistest "X-Men'i" filmidest; niisamuti elimineeritakse sel moel ettenägelikult ebakõlad, mis aja jooksul kronoloogias mõistetavalt tekkinud on. Iseenesest strateegiline mõtlemine jälle lavastajakohustusi täitva Bryan Singeri ning 20th Century Fox'i poolt, ent kas niivõrd põhimõttekindla loo juures püsib film kenasti koos ega sunni frustratsioonist käetugesid peksma?

Nojah... minust oleks alatu väita, et "Days of Future Past" suudab oma metoodilisuse juures kõigega arvestada. Filmi esimeses pooles seisavad tegelased nii mõnegi probleemi ees, mis peaks neile palju peavalu põhjustama, kuid ometi saadab neid ainult õnnestumine — tooksin näitena välja stseeni, kus Logan on värskelt ajas tagasi rännanud ning kohtub vaimselt stagneerunud noore Xavieriga, kelle abi Logan vajab. See saatuslik kohtumine peaks omama suurt emotsionaalset kaalu, sest omal moel on kumbki keerulises seisus, kuid ometi on Loganil tarvis vaid veidi ratsionaalset seletustööd teha, et Xavier'i veenda ja mees appi värvata. On küll ja küll monotoonseid kohti, kus tegelastevahelised vestlused on kole tuttavlikud, sest esitatavaid argumente on koomiksifilmides kasutatud aegade algusest saati. Kõrva taha panin järgneva sõnavahetuse: "Why should I trust you?" - "Because we're exactly like you". Nüri ju. "Days of Future Past'i" põhipuuduseks on aga juba jutuks tulnud lähitulevik, mille õudustäratavaks muutmiseks on toodud mängu arvutimaagia, nii et lõppkokkuvõttes ei mõju see mitte ainult ebaveenvalt, vaid jätab koguni ükskõikseks.
Kui Logan reisib Kitty abiga seitsmekümnendatesse (mis seevastu on autentne ja ajab väga elevile), et teiste mutantide kaasabiga kõike muuta, hakkad imestama, miks mehe missioon üldse korda minema peaks, kui film pole andnud võimaluse põhjalikumalt näha, missugune on mutantide olukord kokkuvarisemise äärel olevas tulevikumaailmas. Tõsi, saame kohe teada, et aset leiavad lahingud hiiglaslike GORT'i meenutavate robotitega, kes püüavad mutante elimineerida, aga paraku ei tekitagi nendesamade lahingute nägemine palavat soovi, et hädas mutantide jaoks oleks asjad paremad.

Kõik stseenid, mis kujutavad tulevikku, on oma b-filmilikkuses nõrgad, aga õnneks on nende osakaal väike — esmatähtis on Vietnami sõja ajal toimuv. Ja see on ütlemata põnev, sest "Days of Future Past" pühendub jäägitult "X-Men'i" kõige fundamentaalsematele tegelastele. Kui "First Class" kujutas Xavieri ja Eriku sõprust, siis "Days of Future Past" keskendub sellele, mis asjaoludel see lagunes ja mis kaht meest eristab; samuti on oluline roll Mystique'il, kelle tegelikku väärtust ei kiputa ehk väga mõistma, ja kuigi Jennifer Lawrence'il pole kaugeltki nii palju graatsiat kui seda rolli vanasti mänginud Rebecca Romijnil, kutsub hinges eksinud Mystique eriti palju empaatiat esile. Ja tegelaste vahel toimuv on täielikus kooskõlas sellega, mida varasemad filmid nende kohta õpetanud, nii et selles valguses on "Days of Future Past'i" põhjalikult läbimõeldud uus osa ammendamatus seerias, mis pole just ühtluse poolest tuntud. Piisavalt köitma peaks ainuüksi rikkalik alternatiivajalugu, aga siin on ka tõhusaid meeldetuletusi Magneto tegelikust loomusest, Mystique'i traagilisusest ning — tüdrukud, jätke meelde — Hugh Jackmani heast füüsilisest vormist. ;-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar