Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 12. juuni 2014

"22 Jump Street" (2014)

Teistsuguse arvustuse leiab Müürilehest.

Ei oska öelda, kas see on märk enesekindlusest või hoopis selle täielikust puudumisest, aga "22 Jump Street" ehk oodatud järg ühele viimaste aastate populaarsemale komöödiale "21 Jump Street" mängib turvalist mängu, jäljendades võimalikult palju eelkäijat ning panustades laisalt just tolle ilmselgetele tugevustele, aga teadupärast pole sama anekdooti teist korda kuulda enam nii naljakas — nagu esimeses filmis, on näiteks siingi absurdne, ent pooltki mitte nii vaimukas narkotripi-stseen. Leidub ka trobikond spetsiifilisi viiteid "21 Jump Street'ile", nii et kes viimast mõnda aega näinud pole ja seetõttu ei mäleta, millist rolli mängis selles näiteks kovalentne side, jääb ilma nende mõistmise rõõmust. Kuna sündmustik on nõnda sarnane, on film muidugi mõnevõrra etteaimatav, kuid põhiliseks probleemiks on siiski heade naljade vähesus. Kuna nad ei pelga füüsilist huumorit ega intiimsust, moodustavad Channing Tatum ja Jonah Hill mõistagi toreda tandemi, aga nende sünergia ei suuda sedapuhku varjata dialoogi vaevalisust. Kõrvaltegelased on stereotüüpsed, tempo ebaühtlane (film on ootuspäraselt rütmikas, ent üks logisev Jenko ja Schmidti läbisaamist puudutav süžeeliin tõmbab sel vahepeal hoogu maha) ning lõpp tugineb liialt viletsavõitu eriefektidele, millest on kahju, sest tulevahetus, millega kulmineerub "21 Jump Street", on vastupidiselt vanamoeline. Lõppkokkuvõttes jääb mulje, et hüsteeriliste lõputiitrite loomine nõudis rohkem aega ja vaeva kui terve ülejäänud filmi. "22 Jump Street" ei tekita otseselt põlgust, aga kindlasti on komöödiast naiivne uskuda, et vana rasva peal liugu laskmisest piisab. Ülimalt kõrge Rotten Tomatoes'i skoor on minu jaoks tõeline müsteerium.
Mul on aga hea meel, et seekord antud rohkem tegevust kapten Dicksonile

4 kommentaari:

  1. Huvitav, et nii paljud on selle filmi osas kahte leeri jagunenud.

    Minu meelest on "22 jump Street" eelkäiast peajagu üle. Terviklikum, naljakam ning nutikam. Esimeses oli helgeid hetki, ent puudus liim mis kõik kokku ühendaks. Siin on tegu žanriliselt palju mitmetasandilisema filmiga ja see, et lugu on esimesele kohati sarnana - osa terve satiiri pointist.

    VastaKustuta
  2. Paljud argumenteerivad tõesti, et film on esitlebki end teadlikult "mageda järjena", aga minu meelest ei töötanud isegi sellel tasandil.

    VastaKustuta
  3. Mageda järjena?...hmmm. Ei - järjena, mis naerab Hollywoodi järgede stampide üle (teeme täpselt nii nagu eelmine kord suurema eelarvega jne jne).

    Vaatasin "21 Jump Streeti" esmakordselt nädal aega enne teise linastumist ja tekib küsimus, kas mitte esimest osa ei vaadata liiga roosade prillide abil. Kuigi sealne keskne idee - kuidas keskkoolis on asjad muutunud ning et populaarsest poisist saab ebapopulaarne jne oli väga tore, oli filmi plot vähemalt sama kulunud kui teise oma.

    Erinevalt esimesest mängib teine osa aga palju teadlikumalt ja huvitavamalt läbivamalt oma klišeedega - terve bromance'i liin, mis naerab romantilise komöödia stampide üle jne. Fakt, et nad üritavad teha täpselt nii nagu esimeses osas, et leida diiler jne.

    Dramaturgiliselt on lugu palju terviklikum ning kuigi on hetki, mis ei toimi, on minu jaoks Janko ja Schmidti läbisaamist puudutav süžeeliin just näide sellest kui mitmel tasandil filmitegijad oma huumorit võtavad. Kulunud klišee, mis saavutab läbi parodiseerimise midagi enamat.

    Naljad on alati subjektiivsed ja muidugi oli esimese osa narkotripi lõik kordades naljakam. Ka supertalent Brie Larson andis kõvasti esimesele osale juurde.

    Aga teine on tundub läbivalt palju terviklikum kuna lugu töötab palju rohkematel tasanditel.

    Kui "21 Jump Street'i" lõpuosa oli füüsilisem tundus sealsete cameo'te saatus sarja fännidele näkkusülitamisena. Siinne lõpp on jällegi palju tabavam kommetnaar Hollywoodi action stampidest ning Hilli tegelaskuju palve öelda "something cool" ja katse "to take the bullet" on priceless. Ka kaklusstseenid, mis sellele kõigele eelnevad on üsna originaalsed.

    Kolmas act oli esimeses osas nimme klišeelik (peab jõudma Peter Pan'i etendusele jne), ent ei tundunud piisavalt tongue-in-cheek, et oma klišeedest kaugemale jõuda. Siin on lõpuosas kõik üheteistkümneni keeratud ning film seetõttu palju huvitavam.

    Eks lõppude-lõpuks on kõik subjektiivne. Aga ükskõik kuidas ma ei vaataks (analüütiliselt või elamusepõhiselt) ei saa ma aru väitest, et teine on kõvasti kehvem kui esimene. Samal tasemel kui esimene - jah. Parem kui esimene - jah. Aga kõvasti halvem kui esimene? Ei jõua kohale.

    VastaKustuta
  4. Jaa, sul on põhimõtteliselt õigus kõige osas, aga antud juhul ma tundsin, et esimese osaga sama taseme hoidmisest ei piisanud. Oleks pidanud kaugele sirutuma. Ja ma küll ei leidnud, et see oleks kuidagi mitmeplaanilisem olnud millegi poolest.
    Järgede olemuse kohta see suurt öelda ei suutnud mu meelest. Järjed pole mu meelest juba ammu sellised nagu see film oli...

    VastaKustuta