Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 29. juuni 2014

"Ahvide planeedi" retrospektiiv (1. osa)

"PLANET OF THE APES" (1968)

Tekkis isu enne paljutõotava "Dawn of the Planet of the Apes'i" väljatulekut uuesti vaadata nii esialgset 1968. aasta filmi Charlton Hestoniga peaosas kui tollele seitsmekümnendatel toodetud järgesid, mis mulle täiesti võõrad on (ja ehk ka 2001. aasta uusversiooni, millest mul on paraku halvad mälestused). "2001: A Space Odyssey" kõrval on "Planet of the Apes" kindlasti üks kõige paremini säilinud klassikalisi ulmefilme; erinevalt Kubricku meistriteosest tekitab see ka pigem elevust kui und. Tõepoolest, tegemist on üllatavalt kaasakiskuva filmiga, mille kontseptsioon võiks käpardliku teostuse korral absurdse mulje jätta, aga ahvide omavahelised jagelused (mis muu hulgas puudutavad poliitikat-ideoloogiaid) ühes veenva grimmi ja lahedate kostüümidega teevad primaadid ja nende kihistunud ühiskonna tõsiseltvõetavaks. Uustulnuk Taylori kasutud püüdlused integreeruda on põnevad — film ongi eriti köitev siis, kui mees püüab mõista anda, et suudab rääkida, lootuses ahvidega kommunikeerida, kuid ei saa seda kõrivigastuse tõttu teha. Taylor on küllaltki karismaatiline tegelane, Zira ja Cornelius teiste ahvide kõrval oma kergluses jälle kuidagi karikatuursed, aga mitte otseselt häirivad. Legendaarne üllatus, millega film kulmineerub, isegi kui seda ette teada (ja tänapäeval on vist vähe inimesi, kes seda ei tea), on üle ootuste rabav. Üks suurepärastest filmidest, kus eriefekte on kasutatud põhjapaneva loo jutustamiseks ja mitte niisama moepärast.

"BENEATH THE PLANET OF THE APES" (1970)

Kontinuiteedi seisukohalt võib "Beneath...'i" isegi õnnestunuks kutsuda, sest põhimõtteliselt algab film täpselt sealt, kus eelmine lõppes; samuti on tagasi toodud selle tähtsamad tegelased (sh kaunitar Nova, keda seksualiseeritakse siin veelgi rohkem kui esimeses filmis... aga ma ei pahanda, hehe). Kangelaseks pole aga seekord Taylor, sest Charlton Heston ei tundnud järjes osalemise vastu huvi. Sellegipoolest jõuti staariga kompromissile ja filmiti temaga mõned stseenid, et Taylori lugu saaks kuidagigi jätkuda ja leiaks mingisugusegi lõpu. Uus peategelane, Taylorit otsima saabunud astronaut Brent, on Hestoniga muidugi äravahetamiseni sarnane — isegi garderoob on identne. Aga nagu järgedega pahatihti olema kipub, ongi antud juhul esimest julgelt imiteeritud. Õnneks jõuab film ikkagi kummastava ja loomingulise lõpplahenduseni, mis püüab samamoodi õudu tekitada nagu eelkäija oma, aga lihtsalt ei ole nii efektiivne (antud seerias kehtib vist sarnane põhimõte, mis "Saw" puhul, kus iga jagu pidi jälle peadpööritava twistiga kulmineeruma?). Ahvid ei tundu sedapuhku küll niivõrd tegelased, kuivõrd lihtsalt kohustuslikud efektid, niisama "peletised". Põhjuseks vist, et tähelepanu on suuresti agressiivsetel gorilladel, kes kasutavad rohkem rusikaid kui sõnu ega jäta seega nii "arenenud muljet". Kokkuvõttes üle keskmise leidlik järg, mille tegijad on nähtavasti suutnud ideed päris hästi realiseerida (ma üldse ei pahandaks, kui ägedamad neist leiaks kasutust ka praeguses uues seerias, kui see peaks veel mitme filmi võrra täienema...), nii et ei kurda. Banaani ära teeninud küll.

"ESCAPE FROM THE PLANET OF THE APES" (1971)

Ahvide planeedi saatus määrati teise osa vägagi otsustavas lõpus, mis jätab selge mulje, et tegijate silmis pidi see toona jääma viimaseks filmiks. Stsenarist Paul Dehn, olles saanud ülesandeks kolmas osa kirjutada, passis kindlasti mitu ööd tühja paberi ees, näris pliiatsit, kaanis kohvi ja juurdles nõutult, mismoodi seeriat õieti jätkata. Lahendus, milleni ta jõudis, ei ole iseenesest mage ja võimaldas teha filmi väikese rahasumma eest, mis oli selgelt stuudio huvides (eelarve kahanes muuseas iga järjega), aga film pole paraku kuigi huvitav. Suur hulk vestlusist sisaldab informatsiooni, mida vaataja juba niikuinii teab, ja huumorit, mis lihtsalt pole kuigi vaimukas; niisamuti napib seikluslikkust, millest pakatavad eelmised osad. Inimtegelased, üdini stereotüüpsed ülikonnakandjad, on üpriski ebameeldivad, tekitades tunde, nagu filmi salajane siht oleks kommenteerida poliitikute ja teiste tähtsade ninade küünilisust ning silmakirjalikkust. Samas tundub kuidagi loogiline, et kui inimene satub ahvidele kuuluvasse maailma ja saab rõhumise osaliseks, siis paremini ei lähe ka ahvil, kes satub inimeste domineeritud maailma. Võib-olla on see tingitud ebaõiglasest väärkohtlemisest, mis neile osaks saab, aga selles osas said mu jaoks sümpaatseks Zira ja Cornelius, kes on nähtavasti terve filmisarja keskseteks tegelasteks. Kehvavõitu film, mida mõnevõrra päästavad üksikud omapärased süžeekäigud ning teistmoodi konflikt inimeste ja ahvide vahel kui enne nähtud.

1 kommentaar: