Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 18. juuni 2014

"Animal" (2014)

Raske saab olema "Animal'i" sisu kogu selle keerukuse ja hämmastava esmakordsuse juures ümber jutustada, aga eks ma tee proovi: seltskond stereotüüpseid noori läheb matkale ja satub seal kohe ohtu neid maitsta tihkava karulaadse monstrumi pärast. Teisisõnu on tegemist suhteliselt algelise ülesehitusega monster movie'ga, kus isikupäratuid ja selgelt madala IQ'ga inimesi ükshaaval maha notitakse, ilma et neil tekiks vaba hetkegi, et rohtu suitsetada, juua või ennast paljaks koorida (nii et film on tublisti moraalne).

Tänu tegijate madalatele ambitsioonidele on "Animal" isegi enam-vähem elegantselt lavastatud ja meelitavalt traditsiooniline, aga lihtsalt mitte kuigi huvitav ega kuidagi eriline. Tujukas nimitegelane meenutab välimuselt ja isult neid olevusi filmist "Feast", kuid "Animal'il" pole ette näidata midagi, mis konkureeriks tolle alaväärtustatud teose tugevamate külgedega (nagu äge huumor, karismaatilised tegelased ning lausa radikaalne limasus). Kui matkajaid rünnatakse ja nad ühte maamajja peitu pugevad, tekib pikapeale küsimus, kas koletisel on nende vastu mingisugune isiklik viha, sest viimase soov nad kätte saada ja nahka panna on nõnda meeletu. Eluka rõõmuks iseloomustab potentsiaalseid suupisteid jälle suutmatus ratsionaalselt mõelda ja strateegiliselt käituda (aga teadupärast on need oskused, millega madalaeelarveliste õudusfilmide tegelased harva õnnistatud on); samuti pole nad lihtsalt põnevalt suhestatud, ehkki film isegi püüab neile individuaalselt läheneda ning neile sügavust anda. Tõstaksin esile kentsaka stseeni, kus õbluke noorsand üritab meelde tuletada armastusväärset laulu 'Under Pressure' ja reedab paarile kaaslasele, et on homoseksuaal, tuletades nii vaatajale meelde, et selliseid õudusfilmid pole tingimata šovinistlikud. Siinkohal tuleks adresseerida ka tõsiasja, et mustanahaline tegelane ei langegi kohe koletise söödaks. Film ei loo endale samas võimalust pakkuda monstrumi kohta intrigeerivat taustinformatsiooni, sest pole ainsatki karakterit, kes tema tegelikust päritolust midagigi teaks... vahepeal tekib justkui tundmus, et nüüd võiks välja ilmuda mõni asjapulk — näiteks teadlane või jahimees — ja lausuda sõnad, mida niisuguseid filme nautlevad inimesed kordi tuhandeid kuulnud on: "Ma tean, millega meil tegemist on!". Või midagi sellist. Keskpärane kollifilm. Meeldivalt vanamoeline küll, aga samas ka letargiat tekitavalt vaimuvaene, mis sest, et osatäitjate hulgas on brünett tütarlaps, kes nagu omaette doos kofeiini ja piisav põhjus järjele pilk peale visata, kui see peaks kunagi tehtama (lõpp igatahes vihjab selle võimalikkusele) ja temalgi selles osa on. Ainsaks reaalselt tuntud näoks on siin aga ühe mu lemmikfilmi "Chasing Amy" staar Joey Lauren Adams. Muuseas, lõputiitrite ajal kostub kellegi Keke Palmeri poplaul 'Animal', mille sisu ei lähe isegi filmi omaga kuidagi kokku (artist ei laula metsakollidest, vaid kirjeldab ennast mehi küttiva loomana... milline üllatus), aga sellegipoolest reklaamib filmi isegi muusikavideo.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar