Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 26. juuni 2014

"Bad Words" (2013)

On vaieldav, kas Jason Batemani kurioosne lavastajadebüüt "Bad Words" komöödiana toimib. Isegi kui selle tahumatult õel huumor omamoodi kütkestav on, saab laste ning võõraste inimeste läheduses ropendamine ainult nii palju naljakas olla. Tuletagem pealegi meelde, et "Bad Santa's", ühes sarnase pealkirjaga hittfilmis, tehti täpselt sedasama ja kordades andekamalt. Tõsi, "Bad Words" võib oma vulgaarsuses veidralt lõbus olla, aga seda naljakaks nimetada oleks liig. Ometi ei tee see asjaolu filmi väärtusetuks, sest kaak Guy Trilby (Bateman) on karakterina väga reljeefne ja põnev. Juba alguses tekitab ta rea küsimusi: kuidas saab olla, et mees on õigekirja alal selline spetsialist, kuid pole lõpetanud kaheksandat klassigi (see on nimelt ettekääne, millega tal on võimalik osa võtta lastele mõeldud võistlusest)? Miks ta niisugune häbematu mölakas on? Mis on tema tegelikeks motiivideks? Bateman mängib seda klassikalist muusikat jumaldavat, kõiki inimesi valimatult putsi saatvat ja üdini ükskõikset, aga nähtavasti geniaalset keskealist härrat imestusväärse nõtkusega. Guy spontaansus ning väljakutsuv natuur panevad kui iseenesest imestama, kas mehel on ülakorrusel ikka kõik korras. Ohtrad jagelused, mis Guy'l tekivad teda tülgastavate lapsevanematega (kes pole kaugeltki õnnelikud selle üle, et täiskasvanud mees püüab pääseda pjedestaalile, mis on mõeldud andekale koolilapsele) ning neurootilise ajakirjanikuga, kes temaga kaasas jõlgub, on sõnaosavalt kirjutatud ja seetõttu üpriski muhedad.
Veidi pealiskaudne ja kohati ebaloomulikki on sõprussuhe, mis mehel kujuneb familiaarse Indiast pärit poisiga, kes Guy kui alalõpmata pilkava mölaka seltsi seletamatult palju naudib. Mees ei jäta loomulikult kuritarvitamata ainsatki võimalust pilduda rassistlikke solvanguid ("You can't find one little chicken tikka to get your shrimp tandoori all up in?"), aga hetkiti paistab ta tavatult empaatiline ja siiraski, nii et film annab nõnda ennast lõpus lunastavale Guy'le varakult inimlikke varjundeid. Lavastajana on Bateman teinud eeskujulikku tööd, jäädes peategelasele vastupidiselt võimalikult delikaatseks ja vaoshoituks; siin ei ole energilist muusikat, kirjuid montaaže ega üldse midagi ekstravagantset — ainult sõnad, mõned teod ja mõtlemapanev lõpupuänt, mida pole kerge ette näha. "Bad Words" on igas mõttes passiivsem taies kui need staaridest tulvil kallid komöödiad, milles Bateman harjumuspäraselt osaleb. Ehkki mul enamasti nendegi vastu suurt midagi pole, on mul hea meel, et tavaliselt stoilisi kontorirotte kehastav näitleja end lõpuks rutiinist välja rebis ja ennast millegi väljakutsuvamaga proovile pani. Tegemist on korraliku, stiilipuhta debüüdiga, mis tõestab, et ekstreemsetest roppustestki saab luua midagi üllatavalt tähendusrikast ja kõnekat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar