Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 10. juuni 2014

"Edge of Tomorrow" (2014)

Kes videomängudega vähegi kokku puutunud, on kindlasti sattunud mõne eriti keerulise otsa, mille osad tasemed nõuavad muudkui otsast alustamist, et eesmärgini jõuda. Selle tulemusena tagab õnnestumise hoopis see, et oled juba kõik võimalikud komistuskivid järk-järgult ära õppinud ning tead neid ennetada. Usun, et sellest on möödas tubli kümme aastat, kui mängisin Super Mario Bros.'it, aga kui peaksin praegu proovi tegema, suudaksin usutavasti vähemalt esimesed paar levelit eksimata läbida, sest mul on ähmaselt meeles, mis hetkedel need ohtlikud seened ja taimed täpselt välja kargasid. Mäletan, et tolles mängus valmistas palju raskusi ka printsessini jõudmine, sest teda valvas draakon. Pärast järjepidevat ebaõnnestumist olin ma viimase käitumise nii selgeks saanud, et võisin mõtlema jäämatagi temast lihtsalt üle hüpata.

Selle suve suures üllatajas "Edge of Tomorrow" kehastab Tom Cruise majorit nimega William Cage, kes peab tulnukate vastu võitlema täpselt samasugusel põhimõttel. Tegevus leiab aset invasioonijärgses maailmas, kus inimesed on kaotamas sõda hüperaktiivsete ja vägagi intelligentsete tulnukatega. Pärast üht saatuslikku viga mees kompromiteeritakse ja paisatakse igasuguse praktilise kogemuse puudumisest hoolimata otse lahinguväljale (nii-öelda praepannilt tulle, nagu öeldakse), kus Cage'i eluküünal umbes kümne minutiga kustutatakse. Korraga avastab ta, et sellega pole tema jaoks kõik kaugeltki lõppenud, sest valgus tunneli lõpus on hoopis... eilne. Ja kõik kordub taas. Iga surm saadab ta tagasi alguspunkti, milleks on sõjaväebaasi hoov, ja ühelgi korral ei pääse ta võitlusest, sest tema on ühtlasi ka võti selle võitmiseks. Kontseptuaalselt ei ole adrenaliinipomm "Edge of Tomorrow" tegelikult pretsedenditu, sest näiteks komöödia "Groundhog Day", asjalik ulmekas "Source Code" ning "The X-Files'i" episood 'Monday' on üles ehitatud sarnasele ideele, ent sellele vaatamata on filmi juures midagi tervitatavalt värsket, suisa lahedat. Kõigele lisaks mõistab see ennetada kõikvõimalikke tüüpvigu nagu propagandistlikuks või liiga melodramaatiliseks muutumine.
Kindlasti tuleb kasuks, et seletus Cage'i elu rutiinseks põrguks muutvale anomaaliale on üsna leidlik, muutes seeläbi põnevaks ka tulnukad, kelle täpse bioloogia kohta palju täpsustusi ei pakuta; seejuures olendite disaingi on unikaalne ning seega meeldejääv. Kvaliteet-ulmefilmid "Starship Troopers" ja "Aliens" on nähtavasti olnud inspiratsiooniallikaks, kuid "Edge of Tomorrow" suudab neist kõige poolest moel eristuda. Traditsioonililiselt on siin ka näpuotsaga huumorit (mis stimuleeris isegi minusugust eriti morni peeru) ning mõistagi hoogsat, pilkupüüdvat madistamist. Kui minu käest küsida, siis kujutab "Edge of Tomorrow" paljudest realistlikest sõjafilmidest teravamaltki sõjaolukorras enda eluga riskimise õudust ning selle kaotamise traagikat, sest Cage peab kurat teab mitu korda kogema sellest johtuvat šokki. Ja teatud hetkest pole tema jaoks kaalul ainult enda saatus, mis garanteerib surmateemale mõnusasti vastanduva humaansuse. Emily Blunti mängitud amatsooni Rita ja Cage'i ebastabiilne suhe omandab filmis üllatava sügavuse, ilma et kisuks öökimaajavalt suhkruseks. Kellele oli meeltmööda "Source Code'i" ootamatu tundeküllasus, rahuldub kindlasti antud teosegagi. Kui nüüd meepotist tõrvatilka otsida, siis mitte kuidagi ei saa rahul olla lõpuga, milles toimuv möll on kui ilmetu ruumitäide, tekitades nii vähe elevust, et mul pole enam meeleski, kuidas see täpselt välja nägi. Sellele pisiasjale vaatamata on "Edge of Tomorrow" oma impulsiivsuses väga kaasakiskuv spektaakel, mille jõudus tegevustik, karismaatilised kangelased ning piisavalt originaalne lugu võimaldavad saalist hea tujuga väljuda. Me gusta!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar