Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 15. juuni 2014

"Friday the 13th" (1980)

See 1980. aasta õudusfilm pani teadupärast aluse kvaliteedilt kesisele, aga peadpööritavalt edukale filmiseeriale, mis tutvustas maailmale (alates kolmandast filmist) sümboolset hokimaski kandvat ja matšeetet viibutavat, mitte kõige jutukamat tüüpi maniakki, kelle nimi praeguseks igaühele tuttav on. Nagu sedasorti suurte õudusfilmisarjade puhul ikka, on igal inimesel isiklik arvamus sellest, millised jaod on tugevamad ja millised kehvemad; paljud ei pea esimest üldsegi parimaks (sh mina ise). Eks esialgne "Friday the 13th" ole teos, mille väärtus seisnebki tõsiasjas, et see algupärase slasherina väga suunaandev oli — filmi ootamatu edu andis teistele filmistuudiotele tõuke toota analoogilise ülesehitusega teisikuid ja seda kümnendi lõpuni välja. Kui filmi nüüd vaadata, jätab see kuidagi väsinud ja kohati käpardliku mulje, kuid teatud tugevusi sel siiski on. Äramärkimist väärib näiteks õnnestunud võttepaigavalik, sest kurikuulus Crystal Lake'i laager näeb välja väga elutruu. Filmi tegijad pole jätnud kasutamata võimalust võtta üles kaadreid laagri vahetus läheduses asuvast järvest ning ümbritsevast metsast. Miljöö annab ettekujutuse laagri isoleeritusest ja see tekitab mingil määral ärevust, isegi kui harmooniline linnulaul ja ujuma meelitav veekogu peaksid omama vastupidist mõju. Pinget aitab kaameratöö tegelikult palju luua, sest laagris viibivate noorte lõbutsemist näidatakse sageli kaugusest või koguni puude-põõsaste tagant, mis tekitab ettekujutuse, et neid jälgitakse, seejuures paljusid sündmusi näidataksegi eeldatava roimari silmade läbi. Filmi alguses on stseen, kus laagrisse suunduv noor matkaja saab küüti rekkajuhilt, kes tundub ohutu, aga kuna kaamera näitab tüdrukut — tunduvalt väiksemat ning selgelt naiivset — läbi mehe silmade (ja vastupidi), tekitab nende jutuajaminegi rahutust, justkui juhtuks kohe midagi halba. Nagu ka näiteks "Halloween'i" puhul, on "Friday the 13th'i" passiivsus suuresti see, mis atmosfääri kujundab (lisaks tuntud muusikale), aga vahepeal on film frustreerivalt aeglane; keskkohas on liiga vähe tegevust, sest kõrvaltegelased on juba rivist välja loodud ja välja hakkab joonistuma kindel peategelane, keda ootab ees öine vastassreis tapjaga. Üheks hilisemate järgede positiivseks omaduseks on kindlasti, et neis on Jasoniga kindlalt suhestatud protagonist Tommy Jarvise näol. Traditsioonilisegi slasherina jääb algsel "Friday the 13th'il" loovusest paraku vajaka, ehkki ma mõistan selle olulisust žanri raamides.
Viimane stseen on aga tõepoolest ehmatav

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar